Sotsiaaldemokraatia võimalus

REIN RUUTSOO,      25. veebruar 2004

Mõõdukate ja Keskerakonna suhted kääritasid veini äädikaks

Veebruar andis Eestile partei, mille nimes on jälle sõna sotsiaaldemokraatia. Programmilisi muudatusi ei tehtud. Ümber defineeriti identiteet. Kas taassündis vasakpoolsus? Kas poliitika muutub? Mis tähendus on sel sündmusel Eesti poliitikale?

Tõsi, kõik toimub nüüd, kui valikuid enam pole. Mõõdukate programmijuhi Ivar Tallo aastatagune analüüs kinnitas, et partei on sisuliselt poliitilises pankrotis. Nagu maksuvabastus tühjendas riigikassat midagi vastu andmata, oli koostöö ultraliberaalidega ennasthävitav kompromiss.

Mitte põhimõtted, vaid sundkäigud

Päevalehtedes kinnitati, et kahte Eestit pole olemas, on postmodernne paljukihiline Eesti. Selle mitmekihilisuse uurimisel soovitati aga paljastavate detsiilide asemel kasutada pehmendavat jaotamist neljaks rühmaks. (Säästan ruumi tsitaatide arvel.) Partnerid õhutasid Mõõdukaid süüdistama Keskerakonda koostöövõimetuses ja tegid ise Keskerakonnaga üleöö valitsuse! Samal ajal kasvas nõudmine vaesust tasakaalustava poliitika järele.
Valikus, kas asuda koostööle oma loomulike partneritega või kasutada parteid isiklike asjade toimetamiseks, jäädi endale truuks. Ilves Mõõdukate juhina tähendas, et vasaktsentri lähenemine toodi ohvriks ühe mehe välisministri karjäärile. Ilves on halastamatult püüdnud Savisaart poliitikast kustutada 1990. aastast alates, kui seadis Vaba Euroopa raadios eesmärgiks ülemnõukogu valimisi kõigiti takistada (mitte tagada Rahvarinde võitu - veel "pärast valimisi!) ja tuua võimule Tunne Kelam, Mart Laar jt. Musta propaganda kasutamine ja sisepoliitiline manipuleerimine oli vähemalt ebamoraalne. Veel enam, see oli välisrahastatud erakondlik sekkumine Eesti demokraatlikesse valimistesse.
Valimised võitnud Rahvarinnet ja selle juhti Edgar Savisaart ähvardas Ilves 1990. aastal Läänest koguni isoleerida (selle avalduse vastu protesteerisid Sirbis näiteks Tarandid!). Nüüd keskendus Ilves vaadetelt lähima erakonna juhi inglise keele mõnitamisele. Kui tahetakse, võib koostöö muuta raskeks igal moel. Kui kaugel asub Ilves Eesti tõelistest muredest osutab seegi, et nii solvab ta KÕIKI okupatsioonivangi jäänud kodueestlasi, keda keelevaegus ongi tõuganud teise Eesti hulka.
End poliitikast taandanud "mõõdukus" sattus jäisesse vastutuulde 2003. aasta valimistel, kui räigelt tegutsenud meedia kurdistas valijad. (Eriti silmapaistev oli Eesti Päevalehe vaenulikkuse sabas sörkiva avalik-õigusliku ETV panus valimiste eelõhtul).

Valimiste tõetund

Lootuste asemel saada parlamendis 10-14 kohta (PM, 20.01.2003) muutusid vaid napilt valimiskünnise ületanud Mõõdukate probleemid eksistentsiaalseiks. "Ütlesin lausa valimiste ööl, kui ühe parlamendikoha vahetult lõpptulemuste selgumise eel Res Publicale kaotasime - see parlamendikoht läks vähemalt õigele erakonnale. Nüüd, selle valitsuse kümnendal tegevuskuul, on pilt saanud selgemaks. Uue poliitika kohta on kõige täpsemini öelnud selle erakonna üks loojatest professor Rein Taagepera: tegemist on Reformierakonna puudliga," tunnistas nüüd oma kõnes Ivari Padar.
Kuidas seda lojaalsust seletada? Millest pimestatus? Kas Res Publica jõhkrast kampaaniast ja demagoogiast ei piisanud veel "demokraatia" suhtes end nii tundlikuna esitanud parteile? Valimiste eelõhtul tõdes ka Marju Lauristin: "Res Publica ja Reformi koalitsioon ilma Mõõdukateta võib kujuneda äärmusliberaalseks diktatuuriks." (PM, 17.02.2003)
Mis alustel oleksid Mõõdukad läinud koostööle parteide blokiga, millest ühe kampaania nurgakiviks oli tulumaksu alandamine 20 protsendile? Või mille poolest olid parempoolsed potentsiaalsed diktaatorid siis Keskerakonnast etemad, et nendega valitsusse minna? Jääb järeldada, et põhjused on mujal. Retoorikaga varjati põhjusi, mis polnud ju kellelegi saladuseks. See muutis need koomiliseks ja poliitika kaotas usutavuse.

Sotsiaaldemokraatia kandepind

Jaan Kaplinski pöördumine peegeldab ühiskonna ühe osa pettumust. Sellega liitunute arv ja kaalukus ei luba aga oodata sotsiaaldemokraatia triumfimarssi. Kaur Kenderi paskvillile "Eesti vabariik on ohus" külje andnud lehed avaldasid Kaplinski tekstist valitud kohti. Noortele viina jaganud poliitikute hulgast valis ajakirjandus aga esitlemiseks Nestori ja Padari pildi!
Meedia kergest flirdist sotsiaalsete probleemidega ei maksa end petta lasta. Meedia tegelik suhtumine selgub siis, kui algab võitlus häälte pärast. (Ärimees Jaan Manitski kinnitas mõni aeg tagasi Eesti Päevalehe lisas meedia poliitilise joone suunatust.) Meenutame, millist tähelepanu pälvis ka Enn Soosaare juhendaja nõustamisel koostatud prominentide üleskutse ühendada kõik "valged" erakonnad (Res Publica, Reform, Isamaa, Mõõdukad) üheks tugevaks rahvuslikuks erakonnaks. Otsesõnu kinnitati, et "olulisi maailmavaatelisi erinevusi nende parteide vahel pole". Pärast aga väideti, et rahvas on andnud mandaadi tulumaksu alandamisele!
Vaimu-inimestele pole mõtet etteheiteid teha, nemad usuvad ajalehti. Unistus ühest suurest võimsast parteist, mis paneks korra majja, istutati Enn Soosaare vahendusel ka tippintelligentsi ajudesse. Kommunistide arusaama taaselustamine arengust kui pealiini (generalnaja linija) ja selle vastas seisvate rahvavaenlaste surmavõitlusest jäi millegipärast sotsdemokraatide tähelepanuta. Miks?

Liitlaste otsinguil

Valimiste eel teatasid Mõõdukad, et nad on valmis koostööks "kõigi demokraatlike erakondadega". (PM, 17.02.2003) "Mittedemokraatliku erakonnana" peeti silmas siis - kui veel oli lootust - kindlasti mitte Res Publicat.
Täna on Res Publica partei, kes näib arvavat, et on jumal. Miks Padar jumalat nii jubedaks tegelaseks peab? Parteid uutva istungi avakõnes kompab Padar uut koalitsiooni. "Rahvaliit ja Isamaaliit on paljuski sarnased erakonnad. Ühel on rohkem toetajaid maal, teisel linnas. Nad esindavad heas mõttes konservatiivsust ja eestlaslikku leidlikkust, üks on rehepapim ja teine selle võrra idealistlikum […]. Mina ütlen omalt poolt - meil on ühiseid huve ja nende nimel oleme kindlasti nõus ühiselt ka tegutsema."
Keskerakonda nähakse konstruktiivsemas valguses. "Ma soovin Keskerakonnale eneseleidmiseks siiralt jõudu. Ma soovin maailmavaatelist selgust. Ja nendega keskerakondlaste hulgast, kes on valitsenud ja vastutanud, kes on kirumise ja vaenamise asemel Eesti elu edasi viinud, oleme valmis koostööks. Meie uks on avatud," kinnitas Padar.
Keskerakonnal jääb siis vaid ennast puhastada. Kellest? Mõiste partei terved jõud tuleb tuttav ette.

Mitte tahe, vaid häda

Eesti poliitiline maastik ei avane Padari kõnes just sügavalt. Ühiskondlike vastuolude olemuslikud jõujooned jäävad sotsiaaldemokraatide eest veel varju. Pimeduse ja valguse jõudude võitluse kuvandist lahti ütlemise sundis peale paratamatus. Mida muud oligi teha, kui Mõõdukadki on nüüd Res Publica poolt äärmusvasakpoolseiks liigitatud. Ukse sundis avama vaid partei äärmine häda, mitte Eesti probleemide esikohale seadmine oma poliitilise kursi määramisel. See oli põletav probleem vähemalt viis aastat tagasi, mitte enam praegu.
Kuid läheb raskeks, kui endiselt jäädakse seisukoha juurde, et "Reformierakonna ja Keskerakonna dueti poolt peale surutud tulumaksu teema ei puuduta ühiskonna oluliste sotsiaalsete probleemide olemust". (PM, 17.02.2004) Kuis siis eksmõõdukate meelest sotsiaalpoliitikat reformida?
Mõõdukate põhimõtteline antisavisaarlus, nagu seda on märganud ka EMORi analüütik Tõnis Saarts (EPL, 13.02.2004), on kääritanud palju veini äädikaks. Kelle huvides? Tänaseks on see nii Eestile kui Mõõdukaile endile kalliks läinud. Mõnda asja ei annagi vist enam parandada. Vasaktsentrismi konsolideerumist püütakse kindlasti takistada. Kenderid saavad veel kõvasti kõrgeltmakstud tellimusi. Ka jäävad need erakonnad üksteisele häältepüüdmises konkurentideks. See ei tee nende suhteid kergeks. Kuid tervemõistuslikust ja kodusest, ilma Vaba Euroopa aktsendita dialoogist võidab sotsiaalsem poliitika, võidab Eesti.

"Ma soovin Keskerakonnale eneseleidmiseks siiralt jõudu. Ma soovin maailmavaatelist selgust. Ja nendega keskerakondlaste hulgast, kes on valitsenud ja vastutanud, kes on kirumise ja vaenamise asemel Eesti elu edasi viinud, oleme valmis koostööks. Meie uks on avatud," kinnitas Ivari Padar. Ukse sundis aga avama vaid partei äärmine häda, mitte Eesti probleemide esikohale seadmine oma poliitilise kursi määramisel.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)