Kuidas me vabanesime?

Loomal, inimesel ja ka rahval on kallaletungi puhul kolm võimalust: kas vastu hakata, alla anda või põgeneda. Kui 1944. aastal kõik eestlased oleks põgenenud, oleks nad päästnud küll isikliku vabaduse, aga mis vaesest Eestimaast oleks saanud? Ilmselt nii, nagu juhtus Ida-Preisimaal (Königsbergis), Ida-Soomes (Viiburis) või Pommeris (Stettinis). Kas siis oleks laulev revolutsioon saanud üldse toimuda?

Eesti päästsid need, kes punastele alistusid

Kui kõik oleks vastu hakanud, iga põlvepikku poisike oleks vene sõdureid kadaga tulistanud, iga perenaine oleks neid kuuma veega kõrvetanud, oleks tulemus lõpuks ikkagi sama olnud.

Oligi verine vastuhakk. Olenemata sellest, mida nad ise mõtlesid või kuidas meie neisse nüüd suhtume, tegelikult olid nad kahurilihaks võõrvõimu käes. Ja kui nad oleks ka kümme korda rohkem vaenlase lapsi orbudeks teinud, ei oleks see lõpptulemust muutnud.

Siit moraal: Eesti riigi ja rahva päästsid need, kes alla andsid ning okupantidega suuremal või väiksemal määral koostööd tegid. Ja kasvatasid raskuste kiuste üles sünnijärgsete Eesti Vabariigi kodanike põlvkonna, rahvarindelased ja nende juhid. Ja tagasid eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi okupatsiooniaegade (nagu näeb ette hilisem EV põhiseadus).

Eesti iseseisvuse saavutamine ei olnud sugugi kindel. Eesti vabanes tänu juba ebardina sündinud sotsialistliku maailmasüsteemi kokkuvarisemisele. Nõukogude Liit lagunes sisemistel põhjustel. Teda ei rünnatud väljast ei sõjaliselt, ei majanduslikult, ei poliitiliselt. Vastupidi, lääneriigid püüdsid säilitada Mihhail Gorbatšovi võimu.

Kuigi eestlased tahavad olla tähtsad tegijad, tuleb tunnistada, et mäng käis kõrgelt üle meie pea. Meie maailma-ajalooline saavutus, kui veidi liialdada, on aga see, et osati soodsat momenti (tõesti vaid momenti!) ära kasutada. Ajalooliselt vaadatuna: 1918. aasta 24. veebruaril saadi Tallinnas Eesti iseseisvuse manifest plankudele kleepida tänu sellele, et bolševikud olid läinud, aga sakslased polnud veel tulnud. Sakslased tulid ja rebisid manifestid maha - ei mingit Eesti riiki.

1918. aasta novembris sai Eesti riik tegelikult tekkida tänu sellele, et sakslased olid läinud, aga venelased polnud veel tulnud. 1991. a. augustis saadi Eesti Vabariigi iseseisvus karistamatult välja kuulutada tänu sellele, et Moskva oli halvatud.

Rahvarinne tegi ära musta töö

See tiib, kuhu kuulusid „valged eestlased" - vabadusvõitlejad, teisitimõtlejad, dissidendid, metsavendadest Eesti Komiteeni - vastandas end Nõukogude Liidule, välistas koostöö ja kokkulepped. Nad ründasid NSV Liitu nagu väljastpoolt.

Neljakümne-viiekümne aasta jooksul ei saavutatud eelpoolnimetatud „läänerindel" märkimisväärset edu. Toimus koguni taandareng - kui peale sõda oli umbes 15 000 relvastatud, lahingukogemustega võitlejat, metsavenda, siis enne fosforiidisõda oli alles käputäis sulepeaga võitlevaid teisitimõtlejaid. Neid võiks võrrelda sääseparvega, kes olid küll tüütud, kuid ei olnud Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidule ohtlikud. Metsavendi võiks võrrelda herilastega. Teame aga, et kui herilased hakkavad peremehe tegevust segama, siis nende pesa hävitatakse.

Kui lugeda näiteks Tunne Kelamit (Eesti tee vabadusele = Estonia's way to freedom. Tallinn, 2005) või Lagle Parekit (Mina ei tea, kust ma rõõmu võtan: mälestused. Tallinn, 2010), siis ei leia lugeja sealt mingit põhjuslikku seost autori tegevuse ja Eesti vabanemise vahel. Kuid see tiib oli NSVL-i lagunemise lõpuosas hästi nähtaval ja on seda siiamaani. Nende kõned ja kirjad on salvestatud, kõlbavad ka 100 aasta pärast uhkustada.

Rahvarinde ja eestimeelsete kommunistide tiiba (punased, pruunid, endised jne) võiks võrrelda pisikute või viirustega, kes tungisid organismi sisse ja levisid üle keha. Ja kahjustasid seda seestpoolt.

Rahvarinne „perestroika toetuseks" sai sisse imbuda nagu stagna-vastane vaktsiin, mis algul ei põhjustanud vastureaktsiooni. Antikehad (Interrinne, OMON, TKÜN - Töökollektiivide Ühendnõukogu jms) tekkisid hiljem, kuid haige organism ei suutnud enam nakkusest jagu saada. Aga peamine - nad tungisid ajju - Kremlisse, põhjustades hiiglasel krambid, halvatuse ja lõpuks ka „loomuliku" surma. Krampideks võib pidada veretöid Tbilisis, Bakuus, Vilniuses jm. Surmakrambiks sai augustimässukatse. Sellele järgnes halvatus: Riiklik Erakorralise Seisukorra Komitee (ГКЧП) oli kukutatud, Gorbatšov šokis. Boriss Jeltsinil polnud veel võimu, Gorbatšovil polnud enam võimu. Seda momenti kasutaski Eesti ära oma sõltumatuse väljakuulutamiseks.

Rahvarinde pool tegi ära musta töö Eesti taasiseseisvumisel, jäädes ise suuresti varju. Varju on see jäänud või jäetud tänini: Rahvarinde tegutsemised Moskvas ning mujal on jäänud ja ilmselt jäävadki kirja panemata.

Nelja ja poole aastaga saavutati „idarindel" võit: alates 25. veebruarist 1987, kui Juhan Aare avalikustas telesaates "Panda" Moskva otsuse rajada fosforiidikaevandused, kuni 6. septembrini 1991, mil NSV Liidu Riiginõukogu tunnustas Eesti iseseisvust. Viimast võib võrrelda Tartu rahulepingu allakirjutamisega. Mõlemal juhul Moskva tunnustas Eesti iseseisvust. Ja see oli otsustav.

Mina pean tähtsamaks 24. augustit, kui Arnold Rüütel ja Boriss Jeltsin kirjutasid alla, et Venemaa tunnustab Eesti iseseisvust ja kutsub Gorbatšovi üles samaks. Siis järgnes tunnustuste paraad. Island oli küll esimene, kuid küsigem Stalini moodi: mitu diviisi on Islandil?

20. augusti deklaratsioon oleks jäänud paberilipakaks, kui Moskva poleks seda tunnustanud. Võrrelgem: Leedu kuulutas iseseisvuse välja 11. märtsil 1990, kuid USA tunnustas tema iseseisvust alles 2. septembril 1991. Tšetšeenia kuulutas end iseseisvaks 1. novembril 1991, kuid keegi pole teda seniajani tunnustanud.

Eestil on olnud õnne

Ei maksa ka poliitikute hilisemat tegevust üle hinnata. Küsigem: millised on postsotsialistliku maailma kõige arenenumad riigid? Õige vastus on: Eesti endises Nõukogude Liidus, Sloveenia endises Jugoslaavias, endistest „rahvademokraatiamaadest" Tšehhi (Ida-Saksamaa on eriolukorras).

Läheme aga 25 aastat tagasi ja küsime sama küsimuse. Ja vastus on ikkagi sama: NSV Liidus Eesti, Jugoslaavias Sloveenia, rahvademokraatiamaadest Tšehhoslovakkia ja Saksa DV. Nagu näeme, on juhtgrupp jäänud samaks. Mis on neil riikidel ühist? Õige vastus: rahva töökus ja tasakaalukus.

Eestis oli laulev revolutsioon, kellelgi ei lastud nahka auklikuks, Tšehhoslovakkia sametine revolutsioon läks peaaegu sama „kuivalt". Sloveenia vabanes kodusõjata, oli ainult 10-päevane sõda Jugoslaaviaga. Siit saab järeldada ka seda, et vaatamata parempoolsele võimule on Eesti suutnud säilitada esikoha.

Juriidiline järjepidevus oli sõnakõlks, mida oli vaja klannidevahelises võitluses, et väita: meie oleme puhtad, õiged, meil on kõik korras (JOKK ei või vist nende kohta öelda?). Sellest loobuti kohe, kui võim paistma hakkas. Moodustati Põhiseaduslik Assamblee, ülesandega luua uus põhiseadus, ja juriidiline järjepidevus seega katkestada. Muidugi tuli ka kogu seadustik uus teha.

Säilitatud on ainult kinnisvara omandiõiguse osaline järjepidevus, ilma neil varadel lasuvate võlgade järjepidevuseta, arvestamata igamist (Balti eriseaduse § 819, mis kehtis EW-s).

Eesti Wabariigis oli liigkasuvõtmine (üle 8%) kriminaalkorras karistatav. Aga praegu?

ENN TÕRUVERE

pensionär, Viljandimaa

[fototekst]

KRIITILINE AEG: Rahvarinne tegi ära musta töö Eesti taasiseseisvumisel. Pildil üks Rahvarinde liidreid Mati Hint esinemas 23. augustil 1989. a. USA-s Connecticuti osariigi pealinna Hartfordi kapitooliumi ees. Samal ajal toimus Balti organisatsioonide korraldatud demonstratsioon Molotovi-Ribbentropi pakti 50. aastapäeva puhul. Foto Küllo Arjakase ja Vilja Laanaru albumist „Rahvarinne".

Jaga |