Nädala juubilar LEOPOLD von SACHER-MASOCH 175

Leopold Ritter von Sacher-Masoch sündis 27. jaanuaril 1836 tollal Austria impeeriumisse kuuluvas Galitsia ja Lodomeria Kuningriigi pealinnas Lembergis. Praegu kuulub see territoorium Ukrainale ja linna nimi on Lvov.

Tema vanemad olid rooma-katoliiklased, isa Galitsia ja Lodomeria Kuningriigi politseiülem Leopold von Sacher, kelle esivanemad olid hispaanlased, ja ema Lvovi ülikooli rektori tütar Charlotte von Masoch. Paljud uurijad leiavad, et Charlotte oli päritolult ukrainlanna ehk täpsemalt russiin.

Leopold oli pere esimene laps, kes oli sündides väga väeti ja haiglane ning erilist usku, et temast asja saab, ei olnud. Väikemehe tervis hakkas paranema alles siis, kui talle võeti ammeks ukraina talunaine. Amm mitte ei toitnud teda mitte üksnes piimaga, vaid ka sügava armastusega Ukraina maa ja rahva vastu.

Kui Leopold sai 12-aastaseks, kolis pere Prahasse. Juba lapsepõlves avaldusid poisis kalduvused, mis on tema nime igaveseks kuulsaks teinud. Talle meeldis kõik, mis oli seotud vägivallaga - meeldis vaadata hukkamisi kujutavaid pilte, lugeda pühakute kannatustest.

Tema isal oli üks sugulane - ülimalt ilus, aga samas julm krahvinna. Leopold peitis end kord mängides tolle naise magamistuppa ja sattus tunnistajaks, kuidas krahvinna tõi oma tuppa armukese. Mõni minuti hiljem tungis tuppa krahvinna abikaasa koos kahe sõbraga. Krahvinna peksis kolm kutsumata külalist piitsaga toast välja, armuke põgenes ise, siis, avastanud oma toast veel väikese Leopoldi, andis fuuria ka tollele nahatäie.

Alandused, piitsad ja karusnahad, millesse krahvinna riietuda armastas, said Sacher-Masochi alalisteks kirjanduslikeks motiivideks.

Leopold von Sacher-Masoch oli lahtise peaga poiss ning koolis ja ülikoolis eeskujulik õpilane. 19-aastaselt kaitses ta õigusteaduste doktori kraadi. Alates 1858. aastast, kui ilmus tema esimene anonüümselt avaldatud romaan, avaldas ta igal aastal uue raamatu. Ta kirjutas ajaloolisi uuringuid, näidendeid, följetone, kirjanduskriitilisi teoseid, andis välja ajakirju.

Teatud aja püüdis ta oma kirjandustegevust akadeemilise tööga ühendada, kuid 1872. aastal otsustas end tervenisti kirjandusele pühendada.

1869.aastal sõlmis Leopold lepingu paruness Fanny Pistoriga, et teenindab naist poole aasta jooksul orjana. Selle suhte ainetel üllitas ta aasta hiljem oma kõige tuntuma romaani "Karusnahkades Veenus", kus Fanny Pistori nimeks oli Wanda von Dunajew.

Sacher-Masoch abiellus paar aastat hiljem ühe oma austajanna Aurora von Rümeliniga. Tuli välja, et naine oli üleolev, egoistlik ning raha- ja kuulsuseahne. Aurora hakkas samuti kirjutama, võttes endale pseudonüümiks just Wanda von Dunajew. Mingit asjalikku kirjanikku Aurorast aga ei saanud.

Nad hakkasid oma kooskirjutatud madalakvaliteedilistele novellidele alla kirjutama Sacher-Masoch, ilma eesnimedeta, kuid ka see ei toonud edu. Aurora tohutute nõudmiste tõttu langes Leopold von Sacher-Masoch ülimasse kitsikusse, hakates leiba teenima isegi labaseid pornograafilisi novelle kirjutades. Ta kirjutas lihtsaid jutukesi, riietades oma kangelannasid kirjutesse hutsuuli rättidesse ja varustades neid piitsade ning nagaikadega, Selle eest hakati teda kutsuma "ühe perverssuse isaks".

Olles Leopoldi sellise seisundini viinud, jättis Aurora ta maha ja kirjutas nende suhtest memuaarid, mis said lugejate hulgas küllalt populaarseks.

Julma ja despootliku naise poolt nõrgale ja tundlikule meesterahvale tekitatud füüsilised ja psühholoogilised kannatused olid Leopold von Sacher-Masochi loomingu läbivaks teemaks ja muutusid aja jooksul niivõrd selgestinähtavaiks, et patoloogiat, mis kujutab endast kannatustes saadavat seksuaalset rahuldust, hakati kirjaniku nimest tuletatud nimetuse järgi kutsuma masohhismiks. Sellest hoolimata oli austus Leopold von Sacher-Masochi vastu suur. 1886. aastal kuulutati ta Prantsuse Auleegioni kavaleriks.

Oma elu viimased aastad veetis Leopold von Sacher-Masoch Saksamaal Lindheimi külas, kus ta 1895. aasta 9. märtsil suri. Nagu räägitakse, hävis urn Sacher-Masochi põrmuga 1929. aastal tulekahjus jäägitult.

Niiviisi, füüsilisi jälgi jätmata, lahkus maailmast inimene, kes kirjeldas kogu oma elu üht mitte lihtsalt üksikisikutele, vaid lausa tervetele rahvastele ülimalt omast nähtust - saada rahuldust oma kannatustest. Selleks, et kannatada, provotseeritakse tülisid, kaklusi, sõdu. Provotseeritakse just tunduvalt tugevamat vastast. Provotseeritakse, õrritatakse, ilgutakse, isegi kaklema ronitakse. Hiljem aga, kui suurem sunnib sõnade ja tegude eest vastust andma, hädaldatakse, nutetakse ning halatakse. Kas ei tule tuttav ette?

Jaga |