Kas ajateenistus või palgaarmee?

T. Pilv,      22. oktoober 2003


Eestis ei ole veel lõplikult välja kujunenud armee struktuur, mida poleks võimalik lihtsate otsustega täiendada ja suunata. Tänases Eestis ja lähimatel kümnenditel on ilmselt vajalik, et eesti mehed, ja miks mitte ka naised, teeksid läbi kursused, kus antakse edasi elementaarsed teadmised relvade käsitsemisest, tsiviilkaitsest ning mitmesugustest kaitsetaktikatest. Tänapäeva maailm nõuab oma maa kaitsmisel täiesti uut lähenemist.
Viimased aastad on näidanud, et väikesed mobiilsed üksused on võimelised kallaletungidega suurt kurja ja kahju tegema, mistõttu on kaitseväes vaja põhirõhk asetada terrorismivastasele väljaõppele. Samas ei tohi me jääda unelema, nagu ei peaks enamik kodanikkonnast ennast vajadusel, relv käes, suuremates relvakonfliktides kaitsta oskama. Sissisõja taktika on üks paljudest võitlusvormidest, mida kodanikud kaitseväe väljaõppel omandama peaksid. Kaitseliidule peaks jääma reservis olevate ja sõjalise väljaõppe saanud inimeste tegevuse üle kordamine, et sõjandusalased teadmised ei ununeks ning kaitsetahtega inimestel oleks võimalus oma vajalikku tegevust jätkata.
Palgaarmee puhul on eeldatavalt üks osa kaitseväest enim professionaalsust nõudvate aladega tegelejad: lennuväelased, mereväelased, rahuvalve- ja terrorismivastaste üksuste eriti hea väljaõppe saanud lepingulised kaitseväelased. Ohvitserkond on igas sõjaväes palgaline ja miks mitte hoida lisaks täiendavalt palgal reservohvitsere ja reservallohvitsere, kes saavad pidevalt täiendväljaõpet ja on võimelised juhtima vajaduse korral kiirelt formeeritavaid täiendavaid üksusi. Üldse on vajalik, et Eesti kaitsevägi oleks oma ülesehituselt paindlik ning vastaks nii tänastele kui homsetele kaitsevajadustele.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)