Gruusia - Baltikumi tagala

TOOMAS ALATALU,      26. november 2003


Ameeriklaste eestvedamisel on poliitikas kasutusel termin "Korea sündroom", mis sümboliseerib vajadust olla n-ö kaitsealuste nimekirjas. Populaarse selgituse kohaselt olla USA president oma 1950. aasta läkituses sõbralikest riikidest rääkides jätnud mainimata Lõuna-Korea, mida Põhja-Korea olla silmapilkselt tõlgendanud kui signaali Korea poolsaare jõuga ühendamiseks ...
Kui see jutt peab paika, siis oleks lääneriikidel märksa ausam rääkida "Gruusia sündroomist", sest ...

Eellooks niipalju, et Gruusia ühendati Venemaaga 18. sajandi lõpul nii õukonnaintriige kui ka Gruusia rasket välispoliitilist olukorda kasutades. 26. mail 1918. aastal kuulutas Gruusia end kohalike sotsiaaldemokraatide juhtimisel iseseisvaks ja seda tunnustas ka 7. mail 1920. aastal bolshevistlik Venemaa. Moskva tunnustust arvestades viis Suurbritannia kaks kuud hiljem oma väed Gruusiast välja - inglaste sinnatulek oli seotud Saksa ja Türgi vägede lahkumisega pärast esimese maailmasõja lõppu.
1921. aasta jaanuaris asus Entente'i kõrgem nõukogu arutama Eesti, Läti ja Gruusia iseseisvuse tunnustamist. Nädal hiljem soostus Inglismaa (Itaalia ja Prantsusmaa algatusel) baltlaste tunnustamisega, ent Gruusia iseseisvus jäeti kinnitamata, ehkki Punaarmee oli veel pool aastat varem lihtsalt marssinud sisse Aserbaidzhaani ja seejärel Armeeniasse. Pole siis ime, et kolm nädalat pärast Londoni "ei"-d tungis Punaarmee Gruusiasse, mille toetamisest Lääs oli loobunud.

Sapöörilabidate löökidest sündis iseseisev Gruusia

Kui nüüd hüpata 70 aastat edasi, siis tasuks teada, et ka Gruusias tekkis kõva Rahvarinne, ent veelgi enam kasutati Poolas tuntuks saanud ümarlaua taktikat, mis võimaldas küll kokkuleppeid, ent andis komparteile ja tema jõustruktuuridele piisavalt aega ümberstruktureerimiseks.
Gruusia sündmustes oli määrava tähtsusega massidemonstratsiooni laialiajamine 8. aprillil 1989. aastal, mille käigus hukkus Nõukogude Armee sapöörilabidate löökidest paarkümmend inimest. Pole siis ime, et parteiliselt veripunane, ent ühtaegu verivihane Gruusia Ülemnõukogu kuulutas 19. novembril 1989. aastal välja Gruusia suveräänsuse, olles sellega baltlaste järel neljandaks NSVLi liiduvabariigiks, kes tegi vastava otsuse. 1990. aasta veebruaris kuulutas sama ülemnõukogu 69 aastat varem toimunu Gruusia annekteerimiseks ja okupeerimiseks. 1991. aasta märtsis loobus Gruusia baltlaste kombel osalemisest Gorbatshovi referendumil ja korraldas selle asemel 31. märtsil 1991. aastal referendumi Gruusia iseseisvuse taastamiseks 26. mai 1918. aasta deklaratsiooni baasil. Seda toetas 93% hääletanuist (Lõuna-Osseetia ja Abhaasia võimud osalesid üleliidulisel referendumil) ja 9. aprillil 1991. aastal kuulutati välja Gruusia Vabariigi iseseisvus väljaspool Nõukogude Liitu.
Kui meenutada, et Leedu oli selleks ajaks oma iseseisvumise külmutanud ning Läti ja Eesti harrastasid n-ö vahepealset staatust, siis on ajalooline tõde selles, et kui keegi oli enne putshi toimumist Moskvas Nõukogude Liidust lahku löönud, siis oli see Gruusia, hiidimpeeriumi looja Stalini sünnimaa.

Välispoliitilised mängud

Paraku hakkas järgmistel aastatel jällegi töötama see, mida ei taheta Gruusia sündroomiks nimetada. 1993. aasta suvel aitasid Moskva ja Lääne ühismanöövrid võimu juurde tagasi Eduard Shevardnadze, kes oli Gruusiat esimese sekretärina kamandanud aastatel 1972-1985 ning lõiganud seejärel maailmas tuntust kui Gorbatshovi ja perestroika välisminister. Lääne pealtvaatamise tingimustes toimunud Moskva osavad välispoliitilised käigud (Abhaasia jm) lõppesid sellega, et 1993. aasta detsembris astus Gruusia SRÜsse. Suhted Venemaaga on jäänud parajalt pingelisteks ja fakt on ka see, et Moskva peaabiliseks piirkonnas on Armeenia.
2. novembril 2003. aastal toimunud korraliste parlamendivalimiste taustaks on Euroopa Liidu ja NATO eesseisvad laienemised, millest Gruusia ja paljud teised riigid välja jäeti. Ehkki Shevardnadze käis isiklikult Prahas Gruusia NATO-soovi kinnitamas. Järgnes see, mis n-ö õigesse nimekirja mittekuulumisega kaasneb - Venemaa huvi järsk suurenemine ignoreeritute vastu.
Kuna Armeeniaga olid asjad klaarid - 2003. aasta septembris lepiti koguni kokku Armeenia-Venemaa ühisväeosa loomises, oli selge, et Ida-Lääne jõukatsumine Taga-Kaukaasia tuleviku pärast sünnib kas Aserbaidzhaanis või Gruusias. Ootamatud arengud Aserbaidzhaanis, kus haigestunud liidri pojast tehti kohe troonipärija ja valimiste võitja, jätsid otsusepaigaks Gruusia. Seda taipasid pea kõik sealsed poliitilised jõud, sest nii põhimõttelist ja massilist vastuseisu kohtab harva. Mis teha, kui mängus on geopoliitiliselt magus koht maailmas.
Ühtede soov olukorda kardinaalselt muuta ja teha selge valik Euroopa ja sealsete väärtuste kasuks põrkus teiste, senistest põhimõtetest ja sidemetest kinnihoidjate (nende puhul oli tihti tegemist kohalike liidritega) läbimõeldud vastutegevusele. Mitu nädalat kestnud vastasseis tänavatel sai kiire lahenduse 22. novembril, kui opositsioon 35-aastase USAs koolitust saanud jurist Mikheil Saakashvili juhtimisel hõivas parlamendi. Sealt põgenenud, ent armee toetust pälviv Shevardnadze kuulutas välja eriolukorra.
Tekkinud kaksikvõimu lahendajaks osutus kiirelt kohale lennanud Venemaa välisminister Igor Ivanov, kelle kohtumine Shevardnadze, Saakashvili ja Zurab Zvaniaga (kolmas opositsiooni liider 39-aastane daam Nino Burdzhanadze oli selleks ajaks juba ajutiseks riigipeaks kuulutatud) lõppes teatega Shevardnadze tagasiastumisest. Nüüd jääb vaid oodata peatselt toimuvaid erakorralisi valimisi, mis tähistavad küll rahvarevolutsiooni lõppu, ent vaevalt, et toovad lõplikku selgust sisepoliitikas ja riigi välispoliitilises orientatsioonis.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)