Millist presidenti vajab Eesti?

ANDO LEPS,      25. juuli 2001


1.osa
Ma ei usu tõsiselt ka "musta hobusesse" ehk kokkuleppe kandidaati.
Seepärast analüüsin lähemalt vaid viit tõsiseltvõetavat presidendikandidaati: Peeter Kreitzbergi (52), Arnold Rüütlit (73), Toomas Savi (58), Andres Tarandit (61) ja Peeter Tulvistet (55). Ülejäänud kolme: Matti Pätsi, Aarand Roosi ja Jevgeni Tombergi ma ei käsitle, kuna nende võimalused on peaaegu olematud.


Enne analüüsi arutleks selle üle, millises seisukorras riigi jätab endast maha president Lennart Meri?
Ka kõige põgusamal vaatlusel selgub, et Lennart Meri ei ole Eesti riigile olnud eriti väärikas
president. Miks?
Teda tuleb eelkõige süüdistada selles, et tema presidendiks olemise ajal oleme jõudnud kahe Eestini:
a) ühelt poolt üha suureneva (vaeseid on üle poole elanikkonnast) ja teisalt käputäie rikasteni, kelle rikkus sageli haiseb varguse järgi;
b) kus töötute arv on suurenenud kaheksa korda, kus kuritegevus on suurenenud kaks korda, kus elussünnid on vähenenud ühe kolmandiku võrra; c) kus vastu eesti rahva tahtmist on erastatud meie strateegilised varad, kus eestlased ei ole praktiliselt enam oma vara peremehed, kus eestlastest on tegelikult saanud oma välismaiste peremeeste odav tööjõud ehk tänapäeva orjad; d) kus paljudest meie seast on saanud prügikastiinimesed ja tänavalapsed; e) kui asjad lähevad niimoodi edasi, siis lähitulevikus ei ole eestlased ka oma territooriumi peremehed. Mulle jääb arusaamatuks, milleks on siis üldse vaja Eesti Vabariiki?

Eelöeldu on olnud ilmselt "globaalse eestlase" Lennart Meri lõiv oma tegevuse eest N Liidu julgeolekuorganites, mistõttu ta oma elu päästmise hinnaga pidi Moskvas 1994, mitte kellegi teadmata, alla kirjutama president Boriss Jeltsiniga Eesti riigile ja rahvale väga kahjulikud nn. juulilepped. Peale selle salgas Meri maha 1920 Tartu rahulepingu ja nüüd oleskleb Eesti-Vene piir nii, nagu selle märkis maha Venemaa. President Meri korrumpeeritus nö. isiklikul tasandil (ebaseaduslik majaehitus jms.) on ülaltoodu kõrval, nagu öeldakse kukepea.

Üks neist läheb Kadriorgu

Alamal analüüsin lähemalt viit tõsiseltvõetavat presidendikandidaati: Peeter Kreitzbergi (52), Arnold Rüütlit (73), Toomas Savi (58), Andres Tarandit (61) ja Peeter Tulvistet (55). Ülejäänud kolme: Matti Pätsi, Aarand Roosi ja Jevgeni Tombergi ma ei käsitle, kuna nende härrade võimalused on presidendiks saamisel peaaegu olematud. Ma ei usu tõsiselt ka "musta hobusesse" ehk kokkuleppe kandidaati.
Kõige pikem poliitiline karjäär on olnud Rüütlil. Järgnevad Tarand, Savi, Kreitzberg ja Tulviste. Presidendikandidaadid on haritud: Kreitzberg, Rüütel ja Tulviste on teaduste doktorid, Savi ja Tarand teaduste kandidaadid. Kolm meest Kreitzberg, Savi ja Tarand on Alma Materi kasvandikud. Rüütel on hariduse saanud Tartu Põllumajandusülikoolis (end EPA) ja Tulviste Moskva Riiklikus Ülikoolis. Neli meest on linnapoisid (Tarand ja Tulviste on sündinud Tallinnas, Savi Tartus ning Kreitzberg Pärnus). Maapoiss Rüütel on sündinud Saaremaal, Laimjala vallas. Rüütel on "pesamunast" Kreitzbergist peaaegu 20 aastat vanem. Enamus kandidaatidest on sündinud aasta lõpus või kohe aasta alguses, ainult Rüütel on sündinud maikuus.
Rüütel ja Savi on väga muljetavaldava välimusega. Ka Tarandi, Tulviste ja Kreitzbergi välimus on esinduslik. Siiski pean aga märkima, et eestlastele eriti ei istu "habetunud näod". Kuid olgu nüüd sellega kuidas on.

Järgneb

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)