Omanikud, austagem teiste inimeste tööd!

EVALD MIHKRA,      11. august 2004


KIRI ON SAADETUD:
Anto Raukas
Eesti Õigusjärgsete Omanike Liidu esimees

Koopiad:
Arnold Rüütel
Eesti Vabariigi President
Allar Jõks
Õiguskantsler
Meelis Atonen
Majandus- ja kommunikatsiooniminister

Omaniku hundimoraal on üle kõige. Tärganud omandiinstinkt varjutab igasuguse inimlikkuse ja omaniku eneseväärikuse ning on vastuolus põhiseaduse mõttega, mis lähtub üldisest huvist elada tasakaalustatud ühiskonnas. Lõpuks ei saa jätta märkimata, et omanikest käratsejad on üüriturul väga väiksed tegijad. Nende seljataga varjus seisavad tõelised suuromanikest "ettevõtlikud" haid, kes kannatamatult saaki nõuavad.

Eesti Õigusjärgsete Omanike Liidu esimees Anto Raukas kritiseerib oma avalikus pöördumises õiguskantslerile, Riigikogu liikmetele ja valitsusasutustele presidenti põhiseaduse eiramises ja õiguskantslerit madalas eesti keele tundmises. Seda laadi pöördumine on järjekordne näide, kuidas üritatakse mõjutada avalikkust ja rahvasaadikuid. Suure jõuga surus Riigikogu läbi üüripiirmäärade vabastamise seaduse, mille Rüütel jättis välja kuulutamata. Selle sammuga püüdis mõni poliitiline jõud tekitada konflikti presidendi ja Riigikogu vahele, hoides alal lõhet eesti rahva seas, vastandades omanikke sundüürnikega.

Sundüürnike seas palju endisi "siberlasi"
Minu sugulased, nende seas endine Assamalla vallavanem, küüditati. Maha jäi maja. Nõukogude võim müüs represseeritute majad paremal juhul heausksetele ostjatele. Halvemal juhul need majad lagunesid, mõnikord ei jäänud majadest järele isegi mitte vundamenti. Tulles Siberist tagasi, ei olnud võimalik naasta oma kodukohta. Nõukogude võimu ajal ei saanud nad korterit ei Musta- ega Lasnamäele, vaid paremal juhul agulisse, s.o praeguse õigusjärglase majja. Täna represseeritakse jälle endisi "siberlasi", sest vanuritena ei piisa nende elatusrahast vabakslastavateks üürideks.
Saades tagasi oma maja, loobus endine vallavanem sellest, sest ta pidas tagastamist enam kui 25 aastat seal elanud inimeste suhtes ebaõiglaseks ja inimvaenulikuks. Ta oli ise ju inimvihkamise üle elanud. Sama saatust ta ei soovi ta mitte kellelegi.
Humaansuse printsiipide järgi olen mina õigusjärgse omanikuna lähtunud sellest, et mulle tagastatud majades ei ajanud ma neid üüriga välja, vaid lasin üürnikel nende kasutuses olnud korterid erastada.
Miks ma seda tegin? Sest austan teiste inimeste tööd. Minu õiglustunne on piisavalt kõrge ja valulävi madal, et tunda piinlikkust omandi üle, mille heaks ei ole ma mitte kunagi mitte ühtegi naela seina löönud.
Lugupeetud omanikud! Olgem enda suhtes ausad: mitte keegi meist ei saanud täna tagastatud maja ehitamisel mitte midagi teha, sest olime kas sündimata või lapsed. Ajalugu ei saa tagasi pöörata, me saame ainult ajalooga koos edasi minna.

Kas me tahame säilitada isamaja või ise rikkaks saada?
Õigusjärgsete omanike ühe esindajana olen liiga vana. Ükski pank ei anna mulle laenu. Ka üüri vabakslaskmine ei paranda olukorda. Ehitusbuum ja supermugavad korterid ei ole enamusele jõukohased. Marjamaale pääsevad vähesed. Meie isade ehitatud maju saab säilitada, kui üürnikud loovad ühistu. Ühistul on piisavalt võimalusi minu endise maja korrashoiuks. See on kõige tähtsam.
Samas kardan, et need puumajad kaovad meie linnapiltidest üsna pea, andes teed tuleviku arhitektuurile. Seda kinnitab Euroopa kogemus.
Põhiseaduse § 19 sätestab, et "igaüks (ka omanik – EM) peab oma õiguste ja vabaduste kasutamisel ning kohustuste täitmisel austama ja arvestama teiste inimeste (ka üürnike – EM) õigusi ja vabadusi ning järgima seadusi".
Lp hr Raukas, juba ma näen, et sõnastate tõsiehtsa teadlase oskusega selle põhiseadusliku postulaadi ümber: üürnik peab oma õiguste kasutamisel arvestama omaniku õigustega. Tõdegem, et õigus on mõlemal.
Põhiseaduse § 32 lg 2 sätestab: "igaühel on õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Kitsendused sätestab seadus. Omandit ei tohi kasutada üldiste huvide vastaselt." Kogu häda on selles, et Teie näete antud seadusesätte juures vaid esimest lauset, jättes edasi lugemata. Seadus sätestab kitsendused. Konkreetsel juhul on kitsenduseks üüri piirmäärad. Need kehtestati lähtudes üldistest huvidest. Riik ei ole taasiseseisvuse aja jooksul suutnud ehitada munitsipaalkortereid ega luua sundüürnikele sotsiaalseid garantiisid. Riik veeretas oma kohustuse lihtviisil omaniku kaela.

Omanikud saevad oksa, millel ise istuvad
Põhiseaduse § 28 lg 2 sätestab, et Eesti kodanikul on õigus riigi abile puuduse korral. Elatusraha ehk nn pension ei taga vanuritele ega töötutele võimalust vabalt tasuda vabakslastud üüri ilma riigi abita. Milles sundüürnik süüdi on, et ta ei saa minimaalseidki vahendeid?
Mitte milleski. Süütu inimene sundüürnik, kelle Teie, hr Raukas, tembeldasite alkohoolikuks, tahetakse üürimäärade vabastamisega ajada elama prügimäele, paremal juhul põõsa alla. Riigi suurt hoolitsust inimese eest näitab aga euronõuetele vastav Tartu vangla.
Hämmastab, et teadlasena ei suuda Te näha, kuidas saete oksa, millel omanikud istuvad. Omanikud oleks pidanud oma huvide kaitsel võitlema hoopis sundüürnikele sotsiaalsete garantiide süsteemi kehtestamise eest. Kui riik seda tahaks ja seadusandja nõustuks, siis oleks just see üüri piirmäärade vabastamise eeltingimus ja omanikele garanteeritud "kulu" tagasisaamine. Miks omanike organisatsioon seda pole teinud, kas kõrkusest või millestki muust? Näib, et omaniku hundimoraal on üle kõige. Tärganud omandiinstinkt varjutab igasuguse inimlikkuse ja omaniku eneseväärikuse ning on vastuolus põhiseaduse mõttega, mis lähtub üldisest huvist elada tasakaalustatud ühiskonnas. Lõpuks ei saa jätta märkimata, et omanikest käratsejad on üüriturul väga väiksed tegijad. Nende seljataga varjus on tõelised suuromanikest "ettevõtlikud" haid, kes kannatamatult oma saaki nõuavad.
Soovin kõigest südamest, et mõistaksite üüride vabakslaskmise tagajärgi. Esialgne võit võib osutuda tänastele omanikele Pyrrhose võiduks, mis bumerangina lööb omanikke endid. Hoidku jumal meid sellise võidu eest.

Omanikud oleks pidanud oma huvide kaitsel võitlema sundüürnikele sotsiaalsete garantiide süsteemi kehtestamise eest.

EVALD MIHKRA:
Mulle tagastatud majades ei ajanud ma üürnikke välja, vaid lasin neil nende kasutuses olnud korterid erastada. Miks ma seda tegin? Sest austan teiste inimeste tööd. Minu õiglustunne on piisavalt kõrge ja valulävi madal, et tunda piinlikkust omandi üle, mille heaks ei ole ma mitte kunagi mitte ühtegi naela seina löönud.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (10)