Riigieelarve 2002 suurendab vaesust

OLEV RAJU,      09. jaanuar 2002




Mart Laari poolt nimetatud sotsiaalsete garantiide eelarve unustab paljud senised toetuse saajad ega tõsta pensione. Kõrgete riigiametnike palk aga kasvab.

Riigieelarve saab olla kas majandust stimuleeriva suunitlusega või otseselt sotsiaalse suunitlusega. Esimesel juhul püütakse eelarveliste kulutustega elavdada majandust (luua turge, teha investeeringuid, vähendada tööpuudust jne) selleks, et kasvaks oluliselt koguprodukt ja selle kaudu ka heaolu. Heaolu tõus aga võimaldab vähendada sotsiaalse iseloomuga väljamakseid eelarvest.
Sotsiaalse suunitlusega eelarve korral püütakse eelarvega teostada aktiivset sotsiaalpoliitikat n-ö otseselt, suunates suhteliselt suure osa kulutustest sotsiaalsfääri - tervishoiule, haridusele, pensionitele, kultuurile jne.

Kummaline eelarve

Eesti riigieelarve on kõike muud kui majandussuunitlusega. Toetused ettevõtluse arenguks, olgu see abi põllumajandusele, ekspordile või väikeettevõtlusele, on narrilt väikesed. Järelikult peaks kehtima teine variant - Eesti riigieelarve on sotsiaalse suunitlusega.
Lähemal vaatlusel selgub, nii kummaline kui ka pole, et EV 2002. a eelarve ei täida ka seda ülesannet. Vaatamata Mart Laari kinnitusele, et järgmise aasta eelarve on "sotsiaalsete garantiide eelarve"!
Ei saa väita, et eelarves poleks üldse midagi tehtud sotsiaalküsimuste lahendamiseks. Kuid kahjuks peab ütlema, et lahendused on kolmikliidu valitsusele tüüpilised - poolikud ja populistlikud, mitte sisulised.

Palk tõuseb ja ei tõuse ka

Uus eelarve lubab palga tõusu päästeameti töötajatele, politseinikele, õpetajatele, tolliameti töötajatele ja veel mõnedele riigilt palka saavatele inimestele. Kuid õpetajate palkadeks omavalitsustele eraldatud rahasumma ei kata tervikuna lubatud palgatõusu. Vahe pole küll suur, kuid seab enamiku omavalitsustest raske küsimuse ette: kas tõsta õpetajate palku ettenähtud 15% asemel vähem või maksta teiste kuluartiklite arvelt õpetajatele juurde. Tollitöötajatel tõstetakse küll palka, samal ajal vähendades oluliselt nende toitlustamist. Lõpptulemusena on sissetulekute tõus tühine.
Küll aga peab valitsus vajalikuks tõsta tippbürokraatide palku. Kuna otsene suur palgatõus kutsuks esile proteste, tehakse seda varjatumalt. Kõigepealt suurendatakse ministeeriumite enda palgafonde otseselt (põllumajandusministeerium 20,5%, teede- ja sideministeerium 18,0%, kaitseministeerium 32,6% jne).
Teiseks eraldatakse tippbürokraatidele suuri summasid nn tulemusjuhtimise eest. Selleks on ette nähtud näiteks siseministeeriumil 29,5 miljonit, justiitsiministeeriumil 22,1 miljonit, teede- ja sideministeeriumil 10,1 miljonit jne. Nende summade liitmise järel tõusevad tippbürokraatide palgakasvu protsendid veelgi. Ja kuna pole selgeid põhimõtteid, mis asi see tulemusjuhtimine on, saab seda raha jaotada " oma poistele", näiteks ustavuse eest Isamaaliidule või Mõõdukatele.
Kolmandaks võtteks on uute bürokraatiaasutuste juurde loomine. Nii näiteks moodustas Tõnis Lukas oma määrusega haridusministeeriumi koolivõrgubüroo. Selle tuleva aasta eelarve on 5,6 miljonit. Ministeeriumi enda kulusid sama palju loomulikult ei kärbitud.
Neljandaks. Iga lisaeelarvega tõstetakse väikesi summasid tippbürokraatide palgaks juurde. Suhteliselt väikesed summad küll, aga kui seda teha mitu korda aastas, tuleb kokku sugugi mitte nii vähe. Nii et kelle palk tõuseb ja kelle ei!

Toetuste kasv küsitav

Laari valitsuse palgalised "hääletorud" on laulnud kiidulaule - ilmselt küll vahel ise häbist punastades ja seetõttu tavalisest arglikumalt - sotsiaaltoetuste kasvule 2002. a eelarves. Kuidas on lugu tegelikult? Toimetulekutoetuste summa kasvab 246,9 miljonilt 376 miljonile. Kahjuks ei tähenda see aga toimetulekutoetuste tõusu, sest praktiliselt kogu kasv läheb tagantjärele 2001.a võlgnevuste katteks. Nii et 2002. a toimetulekutoetuste tegelik summa ei ole mitte suurem, vaid väiksem (2001.a sisuliselt 370 miljonit, mis tähendab, et 2002.a jääb järele vaid 250 miljonit krooni).Valitsuse selgitus "koos palkade tõusuga loodetakse toetuste suuruse vähenemist" on küll kõike muud kui veenev.
Laari valitsus, eelkõige Mõõdukad, on propageerinud oma suurt toetust lastele, suurendades teise lapse toetust 225 kroonilt 300le. Mitte kuskil aga ei räägita, et samal ajal kärbitakse puuetega laste toetusi, rehabilitatsiooni toetusi jmt. Ehk teiste sõnadega - ühtesid toetusi suurendatakse paljuski teiste kärpimise arvel. Ja kärbitud on ka mitmeid täiskasvanute toetusi (täienduskoolitused, täiendavad puhkusetasud). Kõige selle tulemusena ei saa olla sugugi kindel, et laste- jt toetuste kasv 2002.a on hindade kasvust kiirem.

Pension tegelikult ei tõuse

2001. a keskmiseks vanaduspensioniks kujuneb ligikaudu 1580 krooni ehk 36,5% keskmisest netopalgast. Seega saab pensionär kuus 152 krooni vähem miinimumist, mida näeb ette Eesti poolt osaliselt ratifitseeritud sotsiaalharta.
Järgmiseks aastaks kavandatud 138 kroonine pensionitõus puudujääki ei kata. Pealegi ärgem unustagem, et uuel aastal kasvab ka keskmine palk. Selle tulemusena ei tõuse ka järgmisel aastal pensioni suhe keskmisse palka, mis enne Mart Laari valitsust oli jõudmas 45 protsendini. Tõenäoliselt ta isegi langeb 36,4 protsendini keskmisest palgast (Janno Reiljani arvutuste põhjal). Laari kolme valitsusaastaga on pension oma ostujõust kaotanud vähemalt 225 krooni. Tõusud 37 krooni (aprill 2001) pluss 138 krooni (2002) annavad kokku 175 krooni. Kaotus 50 krooni.
Ja et pilt oleks täielik, mainime ka, et mõni pension, näiteks toitjakaotuspension, vähenevad mitte ainult suhteliselt, vaid ka absoluutsummas. Seega on Laar edukalt täitnud oma kõige küünilisema valimiseelse lubaduse - kui vaja, läheme pensionite kallale.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)