Logo
13. juuni 2018
23 (1104)

Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus

Kesknädal jätab endale õiguse
kommentaare tsenseerida
Prindi

Eesti majandus 20: kust tulek, kuhu minek?

Janno Reiljan,      04. juuli 2012

Majanduse ülesandeks on meid toita ja katta, riigile arenguvõimalusi ja rahvale eneseteostust pakkuda. Asjadele ja arengutele vaatavad inimesed paratamatult erineva pilgu ja tundega.

Täissöönu astub vaeste supiköögist suure kaarega mööda ega mõista, miks nii lahja lobi saamiseks järjekorras seistakse. Töötuks jäänud vanemale inimesele võib see supiköök aga pakkuda ainsa (sooja) söögikorra päevas. Kodus toitudega hellitatud laps ei mõista, miks teine lihtsat koolieinet nii suure isuga sööb. Suurest vaesest perest laps aga teab, et kodus tuleb tal õdede-vendade kõhutäie nimel oma isu ema eest varjata.

Juba sel igapäevaelu tasemel lahknevad hinnangud Eesti majandusele nagu öö ja päev. Mida sügavama sisuga küsimusi käsitleme, seda keerulisemaks hinnangu andmine muutub. Iga inimene asub ise oma majandusliku mätta otsas ja hinnang antakse ikka omakasust lähtudes.

Kust tulek?

Nõukogude käsumajanduses olid kõik ühtviisi palgatöölised, sest tootmisvahendid olid „rahva omadena“ riigi(ametnike) valitsemise all. Näiliselt oli turumajanduslik stardipositsioon kõigile võrdne. Loomulikult ei olnud see nii. Inimesed ei ole looduse loominguna ja ühiskondliku harimisprotsessi produktina kunagi võrdsed. Küllap treenivad mõnedki kiirjooksjad usinamalt kui Usain Bolt, paraku jookseb ta neil näiliselt mängleva kergusega eest minema. Spordis on rada kõigile enam-vähem sama. Majanduses on aga ka turumajandusliku konkurentsi tingimused (rajad) sageli erinevad.

Ettevõtlikumad inimesed asusid esimestes vabadusetuultes kohe oma ettevõtteid asutama, mõnedki neist jäid püsima ja kasvasid suureks. See on majanduse arendamise raske ja austusväärne tee. Teistel ei olnud küll ettevõtlusideed, kuid neil oli juhtiv positsioon riigiettevõtetes. Nad lõid turumajanduslikuks käeharjutamiseks oma väikeettevõtted. Ja õigesti tegid, sest suure ettevõtte turumajanduslikuks juhtimiseks neil enamasti oskusi ei jätkunud ja nood lõpetasid pankrotiga. Õnneks olid riigiettevõtete endised juhid hästi toime tulnud oma väikeettevõtetega (tegelesid peamiselt riigiettevõtte toodangu odavalt ostmise ja kallilt edasimüümisega). Väike võttis suure varad pankrotipesast üle, ja nii mõnigi endine riigiettevõte hakkas eraettevõttena endisest palgatöölisest omanikule miljoneid teenima. See tee tagas esimesest palju kiirema ja suurema edu, kuigi austusväärset oli selles vahest vähevõitu.

Õppimisvõimelised tööinimesed kohandasid end uute oludega ja nende peredes on leib üldjuhul ikka laual. Paljud (vanemaealised) ei suutnud aga varemsaavutatud ühiskondliku positsiooni kaotust üle elada ja vajusid põhjakihti. Turumajanduslikus eluvõitluses ei olnud aega neid (nn luusereid) tähele panna. Nende turumajanduslik tee lõppes kohe alguses, kuigi füüsiliselt on osa neist ju veel praegugi kuskil olemas.

Kuhu oleme jõudnud?

Paarkümmend aastat tagasi ei ennustanud miski Eestis veel ette praegust autouputust. Tol ajal imeasjadena esinenud mobiiltelefon ja internet on tänapäeval muutunud igapäevasteks tarbeasjadeks. Üha suuremad ja uhkemad kaubamajad kerkivad nagu seened pärast vihma. Üldine teaduslik-tehniline progress ja tarbimismentaliteet on paarikümne aastaga elu Eestis tundmatuseni ümber kujundanud, meil palju kiiremini ja enam kui „vanas heas Euroopas“. Paistab aga, et enam kui vanades heaoluriikides ei osata Eestis seda „pealetungivat“ heaolu hinnata. Miks muidu tunnistame end anonüümsetes küsitlustes teistest rahvastest õnnetumaks ja teisi rahvaid paneb imestama eestimaalaste oskamatus üksteisele naeratada? Neis küsitlustulemustes peegelduvad ilmselt ka elu vaateakendel edu poole püüdlejate varju jäänud vanemliku hoolitsuseta (sageli koguni nälgivad) lapsed, koolis ja kooliväliselt luuseriteks taandunud noored, töötuna end üleliigsena tundvad täiskasvanud ja end kõrvalelükatuks pidavad eakad. Meie majandusedu olevat maailmas ainulaadne just selle tõttu, et me ei ole muutunud selliste inimlike probleemide ilmnemisel härdameelseks. Meie majandus ei olevat inimlikke probleeme lahendavaks ümberjagamiseks veel küllalt tugev. Isegi Eesti hästiõlitatud propagandamasin ei suuda veel elurataste vahele jäänud inimestele selgeks teha, et tõeline õnn peitub madalates maksudes ja riigieelarve tasakaalus. Aga seda viga ei saa ju ometi majanduse nõrkuseks pidada.

Muidugi esineb Eestis ka neid, kelle arvates on majandus ja rahvas üksteisest üha enam irdunud. Eesti majandust valitseb väliskapital. Põhjasõjas kaotas Rootsi kahurite kanonaadis oma Balti provintsid. Taasiseseisvumise järel aitasid Rootsi spetsialistid Eestil sisse viia erakordselt omapärase rahasüsteemi. Paistab, et Rootsi pangad said Eesti rahasüsteemi kohta väga üksikasjalikku infot ning nad tulid siia väga kiirelt ja julgelt. Ilma igasuguse vastiku paugutamise ja püssirohuhaisuta oleme jälle saanud Rootsi meretaguseks provintsiks.

Õigesti rõhutatakse asjaolu, et kapitalil ei ole rahvust. Veelgi enam, kapitalil, ja eriti välismaisel finantskapitalil ei ole tegemist millegi muuga peale kasumi teenimise. Sellega seoses tekib ainult üks pisike küsimus: kui rikkaks peavad rootslased, soomlased ja teised Eestit valitseva väliskapitali omanikud saama, et Eestis teenitud kasumeid võiks hakata Eesti rahvast vaevavate probleemide leevendamiseks-lahendamiseks ümber jagama? Nagu võib märgata, on Eesti rahva heaolu (õnnest rääkimata) Eesti majandusarengu seisukohalt piinlikuvõitu teema, mida hästikasvatatud liberaal avalikkuse ees ei aruta.

Kuhu minek?

Nagu me kõik hästi teame, Eesti majanduslik arengutee viivat paratamatult viie Euroopa rikkama riigi hulka. Ühelgi riigil ei olevat Eestist paremat majanduspoliitikat. Liberalismilipu lehvides sammub Eesti kõigist heaoluuimas ukerdavatest „vana Euroopa“ riikidest mööda. Eht-eestlaslik tagasihoidlikkus sunnib jätma mulje, et Eestist võib keegi ka edukam olla. Muidugi peab veidi kartma vanamoodi mõtlejate pidurdavat mõju. Mäletan, kuidas kümmekond aastat tagasi vaenasid üksteist Eesti teadmistepõhise ja teadmuspõhise majandusarengu kontseptsioonide pooldajad. Sellelaadsed vaidlused näitavad, et Eesti majandusarengu põhialuseks on usk ja usufanatism. Eesti majanduspoliitika on kõikvõimas, sest see on ainuõige!

Uus-Meremaa maooris võiks, Eesti ekspordistruktuuri vaadates, tõepoolest tekkida kujutlus kõrgtehnoloogilisest innovaatilisest majandusest – ulatus ju masinate ja seadmete väljaveo osatähtsus Eesti kaupade väljaveo kogumahus kunagi üle kolmandiku ja viimaste aastate paarkümmend protsentigi paistab seda tõestavat. Paraku teame  Eestis, et üheksa kümnendikku selle „kõrgtehnoloogilise ekspordi“ väärtusest moodustab väljast sisse toodud pooltoodete väärtus, mis pärast lihtsaid kontrolli- ja montaažioperatsioone Eestist valmistoodanguna välja veetakse. Tegelikult on kõrgtehnoloogilise ekspordi osatähtsus Eestil enam kui tagasihoidlik. Positiivse saldoga on Eesti väliskaubanduses puit, puidutooted ja mööbel, aga samuti veo- ja reisiteenused. Sellise väliskaubandusstruktuuriga oleks Euroopa viie rikkama riigi hulka jõudmine tõeline ime.

Usufanatismi aluseks ongi usk imedesse. Arengu peamiseks vaenlaseks on usufanaatikute jaoks imedesse mitteuskujad – ketserid. Need külvavad kahtlusi ja kõhklusi inimeste pähe ja südamesse. Ketserlusest nakatunud töötajad ei suuda uskuda, et madal palk nad rikkaks teeb, nooremad ja aktiivsemad otsivad järjest enam õnne  välismaal. Egoistlik edukultus koos majandusliku ebakindlusega ei sisenda, emapalgast hoolimata, soovi lapsi muretseda. Kõrgema palga maksmine ja sotsiaalsete garantiide suurendamine ei meeldi aga valitsevale väliskapitalile. Seetõttu on Eestis keskendutud ketserite kahjutukstegemisele. See ongi enam-vähem õnnestunud – Eesti majanduspoliitikutest vaimustunud õuelaulikute (nn arvamusliidrite – ajakirjanduslikult tunnustatud usukuulutajate) koori abil on ammu maha surutud igasugune arengustrateegiate arutelu.

Liberalistlike usufanaatikute valmidust avatud ja argumenteeritud aruteluks iseloomustab kõige paremini suhtumine Nobeli preemia laureaadi Paul Krugmani arvamusavaldusse, et statistika ei kinnita jutte Eesti erakordsest majandusimest. Meie  president ei võtnud aega isegi pea selgeksmagamiseks, vaid lõi Twitteris isiklikult esimese naela ketseri ristipuusse. Väliskapitali ustavad poliitteenrid ei viivitanud presidenti järgima avaldustega, mis peavad „isand Kapitali“ veenma nende vääramatus truuduses. Pangatöötajate arvamused väliskapitali teeniva majanduspoliitika ainuõigsusest olid sel taustal pigem tagasihoidlikud. Krugman pääseb harakiri sooritamisest ainult tänu sellele, et ta lubas usufanaatikute „säutsud“ lugemata jätta. Eesti majandusedus ei saa pärast sellist arengustrateegiate arutelu mingit kahtlust olla ega tekkida.

 Janno Reiljan, Tartu Ülikooli välismajanduse professor



Viimati muudetud: 04.07.2012
Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail