Improvisatsioon presidendi aastapäevakõne teemadel

Aivo Peterson 24.02.2013 19:11

[---] President andis pööblile teada, et rahvas otsustada ei saa, vaid peab leppima meie valitute heasoovlikkusega, kui see äkki mingis valitsemise etapis peaks tekkima! Ja et meie eliit ei peagi ise püksirihma pingutama. [---] Tea, kas see kõne oli ja on ikka see, mida tänane Eesti rahvas ootab? Ega vist, mõtleb ¾ meie rahvastikust. [---] Kogu see riigi aastapäeva AMETLIKU tähistamise osa lõpeb VALITSUSPARTEIDE FIASKOGA. Praktilised kõikide juhtpoliitikute kõned läksid ikka täiega puusse. [---] Te valitsejad, tegite ühe ja põhilise vea - põlgasite ära need, kelle abil Teie 90-ndate aastate alul võimule pääsesite! Nimelt EESTI RAHVA teadlikuma osa. Nautige nüüd oma nn. esimese Eestiga üksinda oma pseudovabariigiga kaasas käivaid libaväärtusi ja isoleeritust.

Ja lisan kiuslikuna sellise kõne, mida oleksin tahtnud isiklikult kuulata: Aga lugejatelt -kommentaatoritelt paluks kõigest üht klikivajutust, mis näitaksid, et kas mõne meie juhtpoliitiku kõne oleks võinud olla taoline kui alljärgnev minu isiklik improvisatsioon:

Lugupeetud Eesti paljurahvuseline rahvas!

Seisan siin täna Teie ees, Teie alandliku rahva huvide ja rahvuslike väärtuste teenijana. Olen seda teinud juba piisavalt kaua ning on aeg lõpuks teha omad järeldused. Eile õhtul, istudes oma ametiautosse Kadriorus, et sõita Ärma talusse, koju oma kalli pere juurde, puges seletamatult põue äng meie rahva tänase seisukorra ja hirm homse päeva ees. Vaadates limusiiniakendest pimedasse öösse, hakkasid silma minimaalsed valgustatud tänavad ja lõppematu reana kulgesid teeäärsete külade pimendatud talukohad just nagu 1944. aastal, kui sakslased läksid ja venelased tulid. Või nagu peale 1949. aasta küüditamist.

Kuidas oleme jõudnud punkti, kust meie ühiskonna helgetesse arengutesse uskujaid ja sellesse tõsimeeli lootjaid tuleb tervest riigist kui tikutulega taga otsida? Kuhu on kaotatud ja maetud need 1990-ndate algusaastate vabaduse aated ja lootus millelegi uuele, ülimuslikkusele, igavesele? Miks järjekordselt tänaõhtusel ballil, aastast-aastasse ümbritsevad mind need ühed ja samad vanade võidunud naeratavate maskidega ennasttäis paabulinnud, pingviinid ja muud taolised „sulelised"? Kelle näoilmetest ei kuma läbi mitte grammigi ehedat siirust. Kumab eelkõige ainult külm kaalutletus ja eneseposeerimise-upitamise soov.

Kas selleks on see Eesti riigis toimiv valimissüsteem mind „poliitilisse tanki" lükanud? Kas sellisena on siis minu ajalooline roll minna ajalooraamatutesse? Olles ühe väikeriigi poliitilise huvigrupi ja mõne perekondliku poliitilise sündikaadi pehmeks ja karvaseks käpiknukuks. Eile, kamina ees kuulates aknale laskuvat jäävihma ja kaminatule prõksumist, hakkasin mõtlema, et mida me oleme siis meie homsete Eesti arengute nimel Euroopa altarile ära andnud? Vist juriidiliselt enamuse oma maast ja rahvast läbi meid rõhuvate välismaiste pankade, kindlasti osa meie mälust ja vaimust ning elujõust. Kas oleme ehitanud Eestist riigi, kus kõik on kõige nimel müüdav? Või äkki polegi see nii, ja tegu on hoopis poliitikute poolt loodud illusiooniga? Täpselt nagu on see ka meie 95. aastapäeva pidustus kuidagi kunstlik, nagu vanalt vinüülplaadilt maha mängitud ja juba kõiki ära tüüdanud lugu. Miks ei suuda rahvas täna minuni karjuda ja küündida, küsin endalt ning vaatan Ärma talus olles ennast peeglist!?!

Ja täna, olles Teie ees, kulla Eesti rahvas, tahan esitada Teile kõigile ühte ja ainumat palvet: aidake mul palun leida meile kõigile uus või koguni põlvkondade vältel läbiproovitud uus-vana tee tagasi meie Eesti arengute, rahvuslike juurte ja väärtuste juurde. Nii et las siis see meie 95-es Vabariigi aastapäev olgu üks selline peeglisse vaatamise (ja eelkõige eneses tagasivaatamise) ja mõruda tõe tunnetamise ning eelkõige meie poliitilise riigijuhtimise ebakompetentsuse avaliku tunnistamise aastapäevaks.

Ei saagi kõik peod olla ainult üks pidu ja trall ning pillerkaar. Nii et las tuleb selline mõnus eneseteadvuse puhastamise aastapäev ja hiljem ka terve aasta takkaotsa.

[---] Aidake mind saada mitte ainult kuuljaks, vaid inimeseks, kes kuuleb kogu rahva häält ning suudab pugeda tema põue mõistmaks meie väikse maa kõikide rahvaste südamesoove, valu, unistusi. Aidake meie riigi eliiti saada nägijaks, õpetades neid nägema eelkõige ligimest, mitte aga isiklikku otsest või kaudset kasumlikkust. Aidake meie poliitikuid tuua tagasi jalgadega maa peale, meie igapäeva reaalsusesse. Tõde võib osutuda kurvaks. Ja valusaks. Ja esile kutsuda häbi! Aga see võib olla ka ühiskonna enesepuhastamise jõuks ja uueks jõuduandvaks ning edasiviivaks faktoriks.

Paigaldagem siis ikkagi koos Eesti riigi arengu uus, esimene müürikivi. Tehkem üheskoos selline elukeskkond, kus jätkuks meil jõudu kasvatada oma lastest inimesed, kes meie maalt ummisjalu ära ei jookseks, kes suudaksid meile ka vanaduspõlves toetava abikäe ulatada. Et meie maa täituks eelkõige meie isiklike lastelastega, mitte aga kuskilt imporditud inimvaraga.

MUL ON UNISTUS! Unistus sellest, et alates tänasest muutuksid igat masti poliitikud eelkõige RAHVAMEESTEKS ja -NAISTEKS. Et kui meil tuleb kord aeg siit lahkuda, võiksime kõik julgelt vaadata ennast peeglist ning tõdeda, et oleme teinud selle väikese maa ja rahva jaoks kõik ning isegi natuke enamgi, kui meilt oodati!!! Veelkord palju, palju ja veelgi rohkem õnne ning usku Teie peredele igasse meie kodumaa nurgakesse. Olenemata rahvusest, seisusest, haridusest ja paljust muustki.

Vabandan kõikide eelnevate poliitikute vigade nimel ning palume Teid, Eestimaa rahvas, näidake meile kätte tee, mida mööda me saaksime kõigiga koos ühtsena edasi liikuda, parema homse Eesti poole.

[---] Anno Domini 2013

Jaga |