Jüri Mõisa kurjus või rumalus?

KALLE AAMISSEPP,      23. oktoober 2002


Kuulsin Jüri Mõisast esmakordselt 1994. aastal seoses Hansapanga poolt korraldatud pogrommiga EKE Projekti vastu. Hansapank, "ostnud" Liivalaia tänaval asuva tuntud ehitusettevõtte EKE hoone end omanikuks kuulutanud isehakkajalt, otsustas tegeliku omaniku, EKE Projekti, majast sunniviisiliselt välja tõsta.

Bandiitlik rünnak projekteerijate vastu

Õue vihma kätte hunnikusse visati peale sisustuse ka pooleliolevad ja valminud projektid. Et appi olid võetud ka veel turvamehed, oli häving täielik. Seda tõelist bandiitlust juhtis isiklikult Jüri Mõis. Ajalehes oli isegi pilt, kuidas Mõis tarvitas jõudu oma varandust päästa püüdvate EKE Projekti töötajate vastu! Edasi kirjutasid ajalehed, et nüüd läheb Mõis küll kohtu alla ja saab vanglakaristuse kui kriminaalkurjategija.
Kuid siis teatati, et peaminister Mart Laar on noore, lootustandva pankuri karistamise ära keelanud, sest see võib Eesti riigi arengule kahjulikult mõjuda, pealegi võiks Hansapank üldise pahameeletormi lainel pankrotti minna. Nii Mõis seekord pääses, ehkki oli trellid kuhjaga ära teeninud.

Raharatastel Isamaaliitu

Pangandusest väga kaugel olijana kuulsin ma Jüri Mõisast jälle siis, kui ta oli oma aktsiad Hansapangas maha müünud, kuuldavasti multimiljonäriks saanud ja triumfaatorina Isamaaliitu astunud. Seal anti talle esmalt kohe siseministri, natuke hiljem aga linnapea koht. Ma olen alati küsinud, et kelle isamaa see Isamaa on? Enam ma ei küsi, Mõisa näide on ülimalt selge: see Isamaa ei ole Eesti isamaa, see on rahaisamaa. Rahaga saab kõike: mõistust ja au, kuulsust ja võimu. Kas tegelikult mõistust või südametunnistust on, ei puutu asjasse.

Linnapea annab ära tallinlaste joogivee

Jüri Mõis käib tihti välismaal, kuid vist mitte kunagi Põhjamaade pealinnades - Kopenhaagenis, Stockholmis, Helsingis. Vähemasti ei ole ta oma tormilise poliitilise tegevuse ajal külastanud eelpoolnimetatud linnade juhtkondi, et pidada nõu Tallinna arengu küsimustes. Tallinn peaks ju eeskuju võtma Põhjamaadest, nende linnade areng on toimunud turumajanduse stiihiat piiravate kompensatsiooni mehhanismide tingimustes. Linna ei saa juhtida äriettevõttena, suur osa linna elutähtsaid alasid peavad kuuluma linnale ja töötama mittetulundusprintsiibil. Kindlasti ei tohi linn enda käest ära anda veevarustust-kanalisatsiooni. Vee peavad linnaelanikud kätte saama antud olukorras võimalikult madala hinnaga. Selle eest tuleb linnajuhtidel vastutada! Kingid linna veevarustuse ära ja lased veehinnal tõusta, siis ära enam poliitikasse kipu!
Jüri Mõis müüs Tallinna Vee enamusaktsiad International Water UU-le ja nõustus paari aasta jooksul juba 54%-se veehinna tõusuga. Ise ta veel hoopleb, et Tallinn sai selle eest 1,3 miljardit krooni ja Water UU ehitab välja kanalisatsiooni. Kuid esiteks, see 1,3 miljardit krooni lisandub ju nüüd vee hinnale! Ka kanalisatsiooni ehitusmaksumus tuleb mitte Water UU, vaid linnakodaniku taskust. Tagatipuks maksti linnale Tallinna Vee müügi eest Tallinna Vee enda rahadega!?
Kas siin on tegemist kurjuse või rumalusega?
Kuna Mõis rumal kindlasti ei ole, on tegemist kurjusega oma rahva vastu.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (8)