Tuld valitsusele!

JAANUS KARILAID,      01. oktoober 2003


Kuigi nii artikli autor kui ka peaminister Juhan Parts andsid oma hääle Euroopa Liidu poolt, tuginesime me eri maailmavaadetele ja ootustele. Tundub, et tänasele valitsuskoalitsioonile olid liitu astumise ainukesed stiimulid meile avanevad ELi tõukefondid, mida saab kasutada riigieelarve täiteks - mitte kaasaegsemate poliitiliste instrumentide toomiseks Eesti poliitikamaastikule.
Antud artikkel ei keskendu ainult ühele probleemile, vaid toob linnulennult ära need teravamad lähtekohad, millest lähtudes annaks kesknoorte arvates teha tulemuslikumat poliitikat, kui teeb seda tänane valitsuskoalitsioon.
Poliitika eesmärk ühiskonnas on võimalikult õiglaselt suurendada ja jaotada hüvede hulka, mis puudutavad kõiki antud ühiskonna liikmeid. Liitumine Euroopa Liiduga mitmekordistas Eesti tänast võimet, taotlemaks võimalikult suurt hulka õiglaselt jagatavaid hüvesid. Lisaks üldisematele väärtushinnangutele oli see ka üks põhjusi, mille pärast kodanikel tasub uskuda Euroopa Liitu.

Vana poliitika uues kuues

Eesti tänane poliitika jätkab nn vana poliitikat - süvendades juba niigi suurt sotsiaalset ja hariduslikku kihistumist.Reformirekonna ja Res Publica motoks näibki olevat loosung: "Kes vaesena sündinud, see vaeseks jäägu." Jutt sellest, et Res Publica kaotab vaesuse (nende valimisloosung!), on juba kuus kuud pärast võimuletulekut kokku varisenud, sest
Res Publica ei üritagi teatud ühiskonnakihtide vaesumist peatada, rääkimata üldse võrdsete võimaluste loomisest.
Näiteid leiab palju. Esiteks on näha, et Reformierakonna abijõud Res Publica võitleb efektiivselt maksude minimiseerimise ja maksusüsteemi kohendamise eest kõrgematele tulugruppidele. Tulemus on see, et Eestis maksusüsteem ei ole täna isegi mitte proportsionaalne, vaid oma toimelt juba regressiivne - kõige suuremat maksukoormust ja väikseimat riigi poolt pakutavat heaolu saavad "nautida" kõige madalama sissetulekuga inimesed ja vastupidi - kõige suuremat tuge saavad riigilt rikkaimad.
Tänane pilt on järgmine: mida suurem on sissetulek, seda suurem on emapalk, haigusrahad, pension jne? Ka riiklikult doteeritud kõrgharidust saavad kihistunud ühiskonnas eelkõige nautida eliitkoolide õpilased, kelle vanemad on ka tegelikult kõige maksejõulisemad. Riiklikult ülalpeetavaid teatri- ja kunstiasutusi saavad kõrgete piletihindade tõttu külastada maksejõulisemad jne. Eesti on ainuke riik, kus
heaks näiteks regresseeruvast heaolumudelist on võimalus arvata maksustavast tulust maha mitmeid kulusid - näiteks koolituskulud, eluasemelaenu intressid jne.
Suurema regressi ärahoidmiseks on mahaarvamistele seatud küll konreetsed piiranguid. Näiteks eluasemelaenu, koolituskulusid ja annetusi ei saa kokku maha arvata üle 100 000 krooni aastas. Arvestades keskmist palka, on see aga suur summa. Miljonikroonise tulu korral, kus maksuvaba miinimumi arvestamata oleks maks 260 000, vähendaks 100 000 krooni mahaarvamist maksusumma 234 000 kroonini ehk 26% asemel tuleks tasuda 23,4% tulumaksu.
Ka käibemaks on oma loomult regressiivne, kuna vähesema sissetulekuga inimesed tarbivad suhteliselt rohkem kui rikkad. Arenenud riikides vähendatakse käibemaksu regresiivsust esmatarbekaupade madalama määraga maksustamisega või luksuskaupade kõrgema määraga maksustamisega. Eestis ei kasutata täna kumbagi varianti! Endel Siff oma eralennukiga on siinkohal ilmekaks näiteks.
Kokkuvõtlikult öeldes manööverdavad paremjõud poliitmaastikul rahvast lollitades tegelikult absoluutselt vastuoluliste, lausa skisofreeniliste loosungitega. Ühelt poolt väidavad nad, et kel on suurem palk ja kes on rohkem riigile andnud (!) ehk maksnud tulumaksu - sel on suurem õigus ka riigi poolt pakutavale sotsiaalsele heaolule (emapalk, mahaarvamised jne)
Samas on paremjõud kogu aeg soovinud piirata mitmete sotsiaaltoetuste saajate ringi (hetkel näiteks puuetega inimeste toetused!), väites, et toetusi tuleb jagada kõige suurematele abivajajatele.
Siit küsimus - kui riik peaks eelkõige toetama väga kitsast gruppi kodanikke ehk neid, kes "ise hakkama ei saa", siis millega on õigustatav sellise sotsiaalsüsteemi ja maksusüsteemi loomine, millest, vastupidi, võidavad rikkad kõige rohkem?
Põhjus, miks sellise ebaõiglase maksu- ja sotsiaalsüsteemi ülesehitamine Eestis jätkub, on aga lihtne. Neljas võim ega poliitikudki ei taha või ei suuda analüüsida erinevaid poliitikaid terviklikult, et luua selgus - kes siis Eestis tegelikult maksab kõige rohkem üldise heaolu eest ja kes seda heaolu kõige rohkem tarbib?

Keskerakonna shanss

Lõpuks ometi on meie erakonnal võimas legitiimne partner (loodetavasti ka meedia tarvis) - Euroopa Liit - oma poliitilise programmi tutvustamiseks ja realiseerimiseks.
Kuigi Eesti poliitika suunamuutus näib suhteliselt võimatu, on täna meil suurem võimalus otsida tuge Euroopa Liidust. Lootus kustub viimasena! Jõudu ja tarkust opositsioonile.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (22)