![]() Tuntud inimesed tagasivaatepeeglis III osaENDEL RIHVK, 17. august 2011Naiste kummardus oma lahkunud meestele Üks paar joonistub elulooraamatute hulgas välja sellepoolest, et nende autoriteks on meie hulgast juba lahkunud persoonide lesed. Nii Mati Nuude lesk Liidia kui ka Arnold Seppo lesk Hilja otsustasid mingil hetkel, et nende kohus on jätta tulevastele põlvedele trükisõnaline teave sellest, mida nende kadunud abikaasad korda saatsid ja rahvale tähendasid. Tänapäeval ütlevad mõlemad nimed enamikule vanematest inimestest veel üsna palju, kuid aeg on armutu kojamees, kes pühib rahva mälust koos tolmuga ka kullaterad.
Kuigi Arnold Seppo oli Mati Nuudest põlvkonna võrra vanem, oli neil elukäigus ka mõndagi sarnast. Arnold oli sündinud Nõukogude Venemaa piiridesse jäänud eesti külas ja tulnud Eestisse alles pärast viimast suurt sõda. Ta oli pidanud üle elama isa ja venna hukkamise ning kodutalu hävitamise stalinliku terrori ajal. Mati oli aga pidanud veetma suure osa oma lapsepõlvest ja noorukieast koos emaga Siberis asumisel. Samas andis see kõik neile suure soovi hilisemas elus midagi olulist ära teha. Mati Nuude saavutused tõstesportlasena ei küündinud küll maailmarekordite tasemele, kuid Eestis oli ta tõsine tegija. Sellest suurema tuntuse võitis ta aga lauljana nii meil kui ka nendes paikades üle "suure kodumaa", kus ta ansambliga "Apelsin" esinemas käis. Keegi ei oska ennustada, kui kauaks jäävad tema lauldud laulud veel raadio soovisaates kuulajate lemmikuks. Doktor Arnold Seppo kuulsus hakkas kasvama hetkest, mil ta katse-eksituse-meetodil leiutas põletushaavu raviva imerohu – Seppo salvi. Sellele järgnes uudse ja efektiivse meetodi väljatöötamine luupõletike raviks ning kõige kroonina kipslahast asendavate unikaalsete aparaatide konstrueerimine luumurdude tervendamiseks. Need innovaatilised saavutused tegid Eesti NSV kirurgi kuulsaks kogu Nõukogude Liidus ja isegi naaberriikides. Hilja Seppo kirjeldab seda, kuidas bürokraadist ametnikud ja kadedad kolleegid tihtipeale Arnoldit tema töös takistada püüdsid, kuid mees läks oma tõe nimel kasvõi läbi halli kivi. Kõnealuste raamatute autorid kirjeldavad lihtsalt ja loomulikult oma tutvumist tulevase abikaasaga, abielus ette tulnud rõõme ja konflikte. Sellest jääb mulje, et mõlemad mehed armastasid oma naist, kuigi tegid talle ka valu – üks oma raske iseloomu ja teine iseloomu nõrkuse tõttu. Mati Nuude hukutas, nii nagu paljusid loomeinimesi enne teda, alkohol. Seppode elu karid olid seotud Arnoldi iseloomu ja jäägitu pühendumisega tööle, mistõttu tal abikaasale alati piisavalt tähelepanu ei jagunud. Sellele vaatamata toetasid naised oma mehi nii palju kui suutsid ja jäid nende kõrvale kuni lõpuni.
Meie filmistaarid Eesti mängufilm pole küll kuigi sageli laiemat tähelepanu äratanud, kuid sellele vaatamata on ka meil oma staarid, keda aeg-ajalt meenutatakse ja rambivalgusse tuuakse. Naisnäitlejaist on selle tiitli välja teeninud eelkõige Eve Kivi ja Ada Lundver. Seetõttu pole midagi üllatavat selles, et just need persoonid oma mälestused peaaegu üheaegselt raamatukaante vahel rahva ette tõid. Sarnasust rõhutab seegi, et mõlema raamatu kaasautoriks on Lea Arme. Eve Kivi raamatus "Ma olen elanud" on kirjeldatud Eve kujunemist näitlejaks Eesti Draamateatri õppestuudios ja antud piisavalt hea ülevaade tema muljetavaldavast karjäärist paljude toonaste Nõukogude filmistuudiote filmides. Et selle elukutse esindajaid saadab kõikjal fotograafide ekraaniteostes, siis on raamatusse lisatud külluslik valik efektseid pilte. Meeles on peetud ka sensatsioonimaiaid lugejaid, kelle jaoks peatükis "...ja armastus elus " avalikustab kangelanna oma lähedase suhte laulja ja poliitiku Dean Reediga, mis kestis pea 15 aastat. Sellega seoses on kahju, et autorid ei ole pidanud vajalikuks lugejat mõne lausega teavitada, kes oli maailma avalikkuse jaoks Dean Reed, kuigi osa tänaseid lugejaid seda veel mäletab. Raamatus on enim juttu Eve Kivi reisidest Mehhikosse, Ladina-Ameerika riikidesse ja Aafrikasse. Sellega seonduvad ka suhted mõnede tõmmude lõunamaa meestega, keda blondiinid teatavasti ligi tõmbavad nagu liimipaber kärbseid. Selle taustal on üllatav, et peategelane pühendab raamatus ainult paar lauset ja ühe foto oma seaduslikule abikaasale ja poja isale Ants Antsonile. Ada Lundveri filminäitlejakarjäär oli enam seotud Eestiga ja seetõttu on ka tema raamat "Ada Lundver sõnas ja pildis" tunduvalt Eesti-kesksem. Paralleelselt filmides mängimisega töötas ta Eesti Riiklikus Filharmoonias, kus esines estraadikavades ja konferansjeena muusikakollektiivide kontsertidel. Seetõttu tuli tal nii nagu Mati Nuudel ja paljudel teistel Eesti popartistidel tiirutada mööda N. Liidu erinevaid paiku. Ilmselgelt ei lasknud just seotus põhitööga tal vastu võtta nii mõndagi filmirolli, mida talle pakuti isegi piiride tagant. Ada Lundveri jutustamisstiil on heatahtlik. Kõike elus ja filmimistel toimunut vaatab ta läbi muheda huumori prisma. Nii kirjeldab ta näiteks seda, et filmi "Mis juhtus Andres Lapeteusega " võtetel valmistasid talle tõsiseid raskusi lembestseenid Einari Koppeliga. Seda nii enese kogenematuse kui ka partneri suhtes sümpaatia puudumise tõttu. Erinevalt Evest, kes oma abielu üksikasjad enese teada jätab, räägib Ada küllalt avameelselt 12 aastat kestnud abielust Mikk Mikiveriga. Ka selle varjukülgi ja lagunemise põhjusi ei aja ta ainult abikaasa süüks ning võtab kõike seda kui paratamatust, mida tuleb taluda nii mõnelgi tuntud inimese kõrval elaval naisel. Kõige sümpaatsem on aga see, et ta ei süüdista milleski Miku viimast abikaasat Carmen Mikiveri, kinnitades, et nad saavad omavahel hästi läbi. ...jätkub, vt ka 3. ja 10. augusti 2011 Kesknädal
ENDEL RIHVK kolumnist
ENDEL RIHVK kolumnist
ENDEL RIHVK kolumnist
ENDEL RIHVK kolumnist
ENDEL RIHVK kolumnist Viimati muudetud: 17.08.2011
| ![]() Tagasi uudiste nimekirja |