Nädala juubilar KARL MIHKLA 115

Nende koolide jada, kus töökal mehel õpetada tuli, kujunes "Eesti kooli biograafilise leksikoni" (Tallinn 1998) andmeil üllatavalt pikaks: Tartus (1927-32) Ühiskommertsgümnaasium, Ühiskaubanduskool, Poeglaste Reaalgümnaasium; Rakveres (1933-36) Ühisgümnaasium, Õhtune Eraühisgümnaasium. Pealinnas võimaldasid (1933-39) erinevail ajavahemikel ja sageli ühtaegu mitmes koolis töötamist 7. progümnaasium, kaubanduskool, seltsi "Vene kool Eestis" gümnaasium, kaubanduskursused, Poeglaste Kommertsgümnaasium, Riiklik Kolledž, Majanduskool.

Tööpõld laienes

Koolid vahetusid ja noore õpetaja tuntus paisus. Soliidsetes ajakirjades (juba Karl Mihkla nime all) hakkasid ilmuma keeleteaduslikud artiklid ja ülevaated. Eriti oluline oli käsitleda eesti kirjakeele korraldamist, mis noores riigis kutsus esile Tartu ja Tallinna keelelisse koolkonda kuuluvate asjatundjate vaidlusi ja tülisidki, samuti kultuursemate ringkondade visa ja isegi äärmustesse kiskuvat võitlust riigikeeleoskuse võimalikult paremaks tagamiseks.

Selleks aga läks tarvis häid õpikuid ja käsiraamatuid. Kes veel pidi nende pärast hoolt kandma, kui mitte koolitajad ise? Ja nõnda kujuneski virgast õpetaja Mihklast üks menukaid grammatikaraamatute kokkupanijaid. Lausa kustumatu kuulsuse tõi "Eesti keskkooli-grammatika ühes harjutustikuga", mida Eesti Kirjanduse Selts üllitas 1935. a mitmes variandis, autoriteks üheealised keelemehed Elmar Muuk ja Karl Mihkla. Kahtlemata aitas see teos eesti keele normatiivset grammatikat kujundada ja levitada.

Grammatikabuum

Suure trükiarvu ja läbimüügiga grammatikaraamatud olid nii kirjastajate kui ka autorite jaoks tulukad, sest eks püüdnud enamik riigikeelt paremini kirjutada ja kõnelda. (Seevastu kirjandusalasel õppekirjandusel, mille koostamisele Mihkla nii üksi kui ka koos kaasautoritega samuti pühendus, oli minekut mõõdukamalt, sest raamatute kalliduse tõttu olid õpikud sageli n-ö ühiskasutuses.)

Eks põhjustanud "grammatikabuum" eestlastele omaselt suurt ja pikka kadedustki. Näiteks kuulus keeleuuenduslane Johannes Aavik, küllap kunagise konkurendina keeleõpikute vallas, on veel isegi 1949. a Rootsis elades pahandanud: "Veider ja huvitav: ka meie senised õpilasile määrat kooligrammatikad olid yhtlasi ka õpetajate grammatikad, sest nende jaoks pole ju ametlikult seni yhtki detailsemat grammatikat. Seega õpetajate keeleoskus ei või suurem olla kui õpilaste. [---] Seepärast ongi meil keeleoskuse tase nii madal ja seepärast kõik räägivad ja kirjotavad nii vigast keelt." (Ideepe. Johannes Aaviku ideede päevik. TEA Kirjastus 2010)

Liiga targad õpikud?

Kuna Karl Mihkla ja tema ametivendade tarmukus ei piirdunud hädavajalike grammatikatega ning üheskoos tehti gümnaasiumide jaoks ka rahvaluule ja kirjanduse õpikuid ja lugemikke, jätkus keele-Aavikul samas kohas nurisemist nendegi üle: kirjanduslood olevat liiga mahukad ja polevat õigupoolest õpilaste, vaid õpetajate jaoks; õppuritele peaks asjad selgeks tegema lühemalt. Ühesõnaga -- usinad tegijad taotlesid enimat, aga seda võidakse pahaks panna...

Mihkla osalusel tehtud õpperaamatuid ilmus Eestis sõjapäevilgi; neid anti pärast sõda välja isegi Saksamaal – eesti pagulaste laagrites tegutsenud koolidele.

 Mihklat jätkus mujalegi – ka raamatute ees- ja järelsõnu kirjutama. Nii nägid A. H. Tammsaare mitmed teosed ("Kõrboja peremees", "Vanad ja noored", "Juudit"), Fr. Tuglase "Felix Ormusson", Mait Metsanurga "Ümera jõel" trükivalgust tema saatesõnadega.

Muheda olekuga ja kuulajaid koolmeisterlikult kaasata oskav keele- ja kirjandusemees oli sütitav loengupidaja. Näiteks nimekas majandusteadlane ja poliitik akadeemik Uno Mereste (1928-2009) on meenutanud, kuidas aastail 1942-44 sai õhtuti käidud Tallinna Rahvaülikoolis kuulamas Aaviku ja Mihkla loenguid eesti keelest ja kirjandusest. Võib-olla just seetõttu astus keelehuviline kommertskooli lõpetanu Tartu Ülikooli ajaloo-keeleteaduskonda, kuigi pärast üheaastast filoloogia tudeerimist hakkas siiski õppima TPI-s, olles elu lõpuni väga hinnatud oskuskeeleekspert.

 Pärast sõda tegutses Mihkla õppejõuna TPI-s ja EKP parteikoolis ning juhatas 1947-50 Vabariikliku Õpetajate Täiendusinstituudi (VÕT) eesti keele ja kirjanduse kabinetti.

Muuseumide looja

Vahepeal avanesid võimalused mitmeks väga tähtsaks ettevõtmiseks. Eriliselt tõuseb neist esile Eduard Vilde memoriaalmuuseumi asutamine Kadriorgu – tänavu 26. augustil tähistati unikaalse kultuuriasutuse 70-aastaseks saamist. Mihkla, hingelt kirjanike elu ja loominguga seotu entusiastlik koguja, oli ühtlasi talletatu leidlik populariseerija, ning suutis rasketest oludest hoolimata enimat. Selle muuseumi alusepanija ja käivitajana ning aastail 1946-1951 direktorina rajas ta sisuliselt mälestusmärgi ka iseendale.

Mihkla eestvõttel avati 21. juulil 1945 Lydia Koidula muuseum Pärnus kunagises Ülejõe koolimajas, kus 1850-63 asusid koolmeistrist ajalehetegija J. V. Jannseni kodu ja "Perno Postimehe" toimetus. Ka Carl Robert Jakobsoni memoriaalmuuseumi sünnis oli ta osaline.

Teaduskraadiga kooliõpetaja

ENSV elus esines kultuuri ja teaduse valdkonnas ka segaseid aegu. Teaduskraadiga (1944 – mag.phil., 1948 – filoloogiakandidaat) spetsialisti jaoks ei jätkunud aastail 1951–1960 muud tööd, kui olla tavaline õpetaja kodusel Nõmmel asunud Tallinna 5. Töölisnoorte Keskkoolis.

Sooje mälestusi heatahtlikust, kuid nõudlikust pedagoogist on paljudel tema tollastel õpilastel.

Näiteks Ülo Stöör iseloomustab oma raamatus "Ühe arhitekti mälestused" (Ilmamaa, 2014) Karl Mihklat nii: "Tema värvikas ja valitud sõnakasutus andis pildi Eesti aja haritlasest."

 "Te olete tume nagu Hiina mets kuuvalgel ööl!" – niisuguse "tunnustuse" pälvinud õpirindel looderdajad, meenutas Evi Raudkell.

Üha tõsisematel radadel

Olud paranesid, ning 1960. a sai kooliõpetajast kutseline teadlane – Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituudi süntaksigrupi pealik. Tema juhtimisel valminud "Eesti keele lauseõpetuse põhijooned I. Lihtlause" (autorid: Karl Mihkla, Lehte Rannut, Elli Riikoja, Aino Admann) ilmus trükist 1974. aastal.

Aga Mihkla jäi tegevushaardelt endale truuks – tuleb tahta enimat, et saavutada enamat. Grammatik rõõmustas lugejaid Lydia Koidula 120. sünniaastapäevaks ilmunud raamatuga Lauluema elust ja loomingust. 1972. a ilmus "Eduard Vilde elu ja looming".

1970. aastal läks KKI vanemteadur Mihkla vanaduspensionile, kuid töö jätkus – nüüd juba A. H. Tammsaare majamuuseumis. Kahtlemata oli ta eriliselt unikaalne Tammsaare-uurija – 1938. a ilmunud "A. H. Tammsaare elutee ja looming" valmis ju tihedas koostöös klassiku endaga.

Keegi pole igavene – 14. märtsil 1980 Karl Mihkla maeti Metsakalmistule.

 Keeleuurijast ja sõnaseadjast kolleeg Elli Riikoja on vilgast keele-, kirjandus- ja koolimeest tema 100. sünniaastapäeval iseloomustanud: "Äratab imestust, kui töökas on Karl Mihkla olnud, kui palju on ta suutnud ja ette võtnud. Temas on olnud otsekui vedru, mis on pannud ta kiirustama, tõttama ja kaugele jõudma. Paistab, nagu oleks Karl Mihkla elanudki jooksujalu oma kodu, tööpaikade, uurijakabineti, uute korjemaade, rajatud muuseumide, arhiivide, raamatuvirnade, toimetuste ja trükikodade vahet.

Kui ühe meeshinge kohta sobib ütelda "usin mesilane", siis on see mees tingimata Karl Mihkla."

Tänumeeles koolipõlve viimast klassijuhatajat ja tööteele suunajat meenutades

TIIT MAKSIM

Jaga |