Mälestades traagilist ööd

Nii on lugu ka parvlaeva „Estonia“ hukuga, millest on juba mitmeid raamatuid ja uurimusi kirjutatud, aga ometi lahkneb tõde ikka kardinaalselt kahte lehte. Juba algusest peale kahtlustati pommiplahvatust, ja selle tõestamiseks laskus ju Juta Krabbe juhitud ekspeditsioon oma tuukrirühmaga vrakile, leidmata sealt midagi tähelepanuväärset; ainult oletused, oletused...

Ometi kirjutatakse juhtunust uusi raamatuid, nagu kuulsime „Meedia keskpunkti“ 14. veebruari saatest Tallinna TV-s. Vastilmunud laevahukuraamatu suurimaks „tõeks“ olevat – uppunud laeva põhjas leiduvat pommiauk?! Järjekordselt?

Isiklikult sain oma tõe kätte juba vahetult pärast katastroofi (seal hukkus ka siinkirjutaja noorpõlvesõber), kui põhjaliku ja usutava uurimuse laevahukust ja selle võimalikest põhjustest kirjutas nüüdseks lahkunud tuntud ja tunnustatud laevaehitusinsener majandusdoktor Heino Levald. Tema kirjutise kokkuvõte on kirjas mu raamatus „Siin, seal ja Siberis“ (lk 164-165): „Kui ikka merepõhjast üles tõstetud visiiri purunenud liigenditel lõhkeaine jälgi ei leitud, siis ei ole neid ka merepõhja jäänud laeval mõtet otsida. Samuti, milleks on vaja otsida pommiauku, kui torm ja visiiriliigendite purunemine juba niigi garanteerisid laeva huku. Milleks laevahukku dubleerida?“

„Meedia keskpunkti“ saate ajal helistas sõber, et kas ma vaatan, milles on laevahuku põhjus? Vastasin, et vaatan jah, aga see on algusest peale ühe „tõe“ pakkumine kahest võimalikust, aga kumb neist õige on – kaht tõde ei saa olla?

Tõesti-tõesti kummitab küsimus: milleks küll oli vaja  „plahvatus“ ajastada just selle saatusliku tormiga, mille tagajärjel purunes üks liigend, mis tekitas ahelreaktsiooni – teise liigendi purunemise ja visiiri ärakukkumise, mis omakorda valekonstruktsiooni tõttu käristas automaatselt kaasa päästva trapi, mis pidanuks ka visiiri ärakukkumise korral garanteerima laeva pinnale jäämise... Tõesti-tõesti, laevakonstrueerijadki on vaid lihtsurelikud...

UDO KNAPS, Märjamaa

Jaga |