ADVERSUS SOLEM NE LOQUITUR! (Kindlatele faktidele pole mõtet vastu rääkida)

AINO SIEBERT,      12. veebruar 2003


Samaaegselt kui Saksamaal on totalitaarse süsteemi läbitöötamine iseenesest mõistetav, seisab noor Eesti Vabariik alles debati ees, kas lähi-ajalugu vajab üldse uurimist. Ain Seppiku puhul kirjutavad ajalehed juba mitmeid päevi pro ja cont-ra arvamusi. Räägitakse valimiseelsest mudaloo-pimisest, nõiajahist, isegi maffial pidavat olema käsi mängus.

Hitleri võimuletulekust möödus 30. jaanuaril 70 aastat. Karlsruhes toimus sel puhul üritus, kus arutati küsimust – kuidas oli natside võimuletulek võimalik.

Juristide roll Hitleri ajal

Professor Lill tuletas meelde, et 5. märtsil 1933 sai Hitleri partei NSDAP suure häälteenamuse - 43,9% - vabadel valimistel. Baden-Württem-bergi Liidumaa justiitsminister Corinna Werwigk-Hertnedk (FDP – vabad demokraadid) toonitas, et 1933. aasta jaanuaris avati demokraatlikult uks dikta-tuurile, mis hakkas edasi arenema sellise kiiruse ja radikaalsusega, milleks keegi ei olnud ette valmistatud.
Paar päeva pärast valimisi saadeti nn hädaseadusega laiali Reichstag (parlament) ja 24. märtsiks oli diktatuur valitsusele erivolituste andmise seaduse abil juba üles ehitatud.
Erilist tähelepanu pöörati justiitsmetropolis sellele, milline oli juristide tegelik roll fashistlikus riigis, sest märkimisväärne osa kohtunikest ja prokuröridest toetas oportunismist ja konformismist passiivselt inimvaenulikku süsteemi ega vaadanud mitte ainult kõrvale, vaid aitasid isegi ebaõigluse le-vimisele oluliselt kaasa.
27. märtsil avatakse Baden-Badeni maakohtus jus-tiitsministeeriumi poolt organiseeritud näitus „Saksa rahva nimel – justiits ja natsionaalsotsialism", mille kõrgpunktiks on jutuajamine Gerogor Gysiga (PDS, demokraatliku sotsialismi partei), kes töötas Saksa DV-s juristina ning kes pidi kahtluse tõttu, et on toetanud Stasi (julgeolek) tegevust, vabastama oma töölaua Berliini linnavalitsuses.
Veel enne surma kirjutas Hitleri sekretär Traudl Jung oma mälestustes: „Inimene peaks kuulama oma südametunnistuse häält. Pole vaja sugugi väga palju julgust, kui algul ehk tundub, oma vigu tunnistada ja nendest õp-pida."

Seppiku arvamus absurdne

Absurdne on Ain Seppiku arvamus, et ta mõistis alaealised noored süüdi fashistlike paroolide kirjutamise eest ehk teiste sõnadega, totalitaarse süsteemi tippesindaja kritiseeris jõhkra ja kohatu vaba-dusekaotuse määramisega teise samasuguse diktatuuri propageerimist ning nimetas noorte püüdlusi vaba demok-raatliku Eesti suunas huligaansuseks.
Kuid selleks, et Seppiku ja tema abiliste mõtteviisist aru saada, peaksime vaatama juristi, kes pani aluse nõukogude õigusteadusele - Andrei Januarjevitsh Võ-shinskit. Samaaegselt kui KP liikmed õppisid leninlik-marksistlike teooriate järgi, õppisid õigusteadlased eelnimetatud Moskva õigus-teaduskonna professori, Nõukogude Liidu krimi-naalseadustiku koostaja ja Teaduste Akadeemia liikme teooriad austades.
Tuletagem meelde Võshinski vastust ÜRO assambleel New Yorgis Lord Shawcrossi nõudele: „Esitage mulle tõendusmaterjal selle kohta, et ÜRO hartat on rikutud. Te ei ole praegu kohtusaalis, kus võib väita, et kohtualune on süüdi ja ma võin seda ka tõestada, kuid ma ei esita teile tõestusmaterjali, sest te peate lihtsalt uskuma, et mul on see olemas."
Nõukogude diktaatori tallalakkuja vastas oma lääne kolleegile: „Ma ei tea, miks te toote praegu esile Stalini-protsesse, mis mulle maailmakuulsuse tõid. Loomulikult olen ma uhke selle üle, et mul oli võimalik kaitsta oma kodumaa huvisid Hitleri spioonide vastu, kes olid Nõukogude Liidus üles ehitamas oma salavõrku, mis meil õnnestus tänu valvsusele ära hoida." Võshinski loogika, mis peegeldab kogu nõukogude õigusmõistmise loogikat, on selge: mul on õigus, kuna mul on õigus.

Seppik sarnaneb Võshinskile

Kahe punarezhiimi tippjuristi vahel võib leida teisigi pa-ralleele - Võshinski elas üle Stalini surma ning töötas isegi kõrgelt austatud juristina ÜRO juures. Seppik vahetas oma punase Ülem-kohtu kohtuniku tooli demokraatliku riigi ministritooli vastu. Legaalselt tänu valijatele, kes ikka veel tänaseni usuvad, et nõukogude õigus oli kõige humaansem ja demokraatlikum kogu maailmas. Nad arvavad veelgi, et elasid maal, kus riigi kodanikud vabalt hingasid ning keelduvad aktsepteerimast, et kogu reaalne tõde sellest „auväär-sest" ühiskonnast neist lihtsalt eemal ehk saladuses hoiti!
Ärgem samuti unustagem, et juba Stalini protsesside ajal ei seisnud peaprobleem su-gugi selles, et leida hea kõnelemisoskusega proku-röre, vaid raskusi tekitas sõnakuulelike ja ustavate kohtunike leidmine. Kui ühelt kohtunikult tavaliselt oodatakse, et ta järgib kehtivaid seadusi ja lükkab tagasi demagoogia, võltsingud, hüpoteesid ja liialdused, siis oodati kohtunikult, kes töötas nõukogude võimu säilitamise ja selle vaenlaste hävitamise nimel, hoopis vastupidist. Vajati justiits-„eksperte", kes nõukogude ideesid reservatsioonita aktsepteeriksid ning neid praktikas kasutaksid. Juba sellest ajast sai alguse kohtupraktika, kus kohtuniku ülesanne ei olnud sugugi mitte tõendusmaterjali analüüs, vaid jälgimine, et süüdistatavad oma eeluurimisajal antud ülestunnistusi tagasi ei võtaks. Kus on ülestunnistus, seal on ka süü.
Ei olnud sugugi haruldane, et kinnipeetavatelt saadi „üles-tunnistused" väljapressi-mise, ähvardamise ja vägivalla (ka psüühilise, kus inimese hinge lõhuti) kasutamise teel. Kuid siinjuures püüdsid kõik justiitstöötajad jätta mulje, et nad esindavad sõltumatut, objektiivset ja demokraatlikku justiitsi, sest triumfeerima pidi ju pseudoõiglus. Samuti ei olnud mingi haruldus, et seadusi muudeti vastavalt vajadusele. Ka peale Stalini surma jäi justiitsmuusika samaks, muutusid ainult toonid ja stiil - kõik, mis oli süsteemile kasulik, oli ka legaalne.

Õigusteaduskonna ideoloogiline ustavus

„Õiglust" jaluleseadvaid nõukogude juriste ei huvitanud, et kodanike rezhiimivastaste aktsioonide taga peitus lihtlabane mure eksisteeriva ühiskonna arengu pärast, mis neid omakorda sundis „seadusevastaseid" aktsioone korraldama. Nii kaugele ei tohtinud ükski justiitsametnik mõtelda. Oma peaga mõtlemine oleks tähendanud seda, et ametnik ise oleks sattunud oma „õiglaste" kolleegide kätesse.
Õigusteaduskonda pürgi-misel ei olnud sugugi peakriteeriumiks intelligentsus, veel vähem analüütiline loogikavõime, vaid laitmatu klassipäritolu ja ideoloogiline ustavus. Ilma justiitsi abita ei oleks Nõukogude Liit, samuti nagu fashistlik Saksamaa, võinud üldse mitte eksisteerida. Totali-taarne ühiskond oli üles ehitatud meetodil, kus riigi kodanikke totaalselt jälgiti (ametlikud ja vabatahtlikud koputajad) ning teisitimõtlejad kõrvaldati.
Punarezhiimi vastaliste ehk oma peaga mõtlevate eemaldamine oli hädavajalik juba süsteemi säilitamiseks. Seega on Seppikul kaudselt õigus, et ülestunnistusega taandaks ta terve oma põlvkonna ning asetaks küsimärgi alla kogu oma elu ja tegevuse. Kuid me ei tohi ka siinkohal unustada, et Seppikul - nagu tema abistajatelgi - oli võimalus „ei" ütlemiseks.
Ja siit algab iga kodaniku individuaalne vastutus oma tegude eest. Lõpetaksin Reiner Kunzi kuldsete sõnadega: „Me ei või tagant-järele oma elulugu muuta, vaid me peame sellega edasi elama. Kuid ennast on meil võimalik korrigeerida."
Inimõigusvastaste tegude õigustamine ja ennast uutesse eluvaledesse mässimine tähendab ohvritele nende teistkordset represseerimist. Demokraatliku riigi huvisid kaitstes ei või me lubada, et endised nõukogude rezhiimi ideede täideviijad ikka veel istuvad vastutavatel koh-tadel, oli siis küsimus Ain Seppikust või teistest, kelle süüd on võimalik hiljem tõestada.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (6)