Mis juhtub mäluga enne valimisi?

Ühtedel valijatel väljendub see kõige uskumises, mida lubatakse või keda meedia vahendusel kiidetakse või materdatakse. Vähesed tungivad pikkade valimisprogrammide sisusse, sest nelja aasta pärast võib leida tuhat õigustust, miks üks või teine tore lubadus jäi täitmata. Ka on selle kategooria esindajatel sügavalt ükskõik, millises komisjonis rahvasaadik on või millega ta üldse tegeleb.

Teistes äratab kahtlust kõik, kusjuures tärkav ja süvenev protestivaim ning rahulolematus sunnivad neid üldse ignoreerima valimisi. Enamasti ei saagi see seltskond aru, et valimisi ignoreerima provotseerivad neid võimulolijad ise.

Kolmandatel tekib seletamatu soov riskida, aina panustades uuele erakonnale või  poliitmaastikul määratlemata pooltundmatutele üksikkandidaatidele. Seda seltskonda iseloomustab seletamatult naiivne usk, et uued tegijad on erilised, kes pole kuulnudki korruptsioonist, ja seega toovad kindlasti õnne meie õuele.

Neljandat valijagruppi esindavad need, kes panustavad kandidaatide tuntusele ükskõik mis valdkonnas. Enamasti on nende kandidaatidel tulnud Riigikogu liikmeks saamiseks eelnevalt kõvasti laulda, tantsida, dirigeerida, sportida või teles igasugu šõusid juhtida. Tänu just nende ponnistustele satuvad parlamenti avalikkusele vähem või rohkem tuntud meelelahutajad, kes parlamenti valituna avastavad, et peavad usinasti hakkama omandama poliitikas osalemise algteadmisi ja läbima kiirkursuse majanduses või õigusteaduses. Nii mitmedki sellised saadikud on hiljem kahetsenud oma otsust ja lahkunud parlamendist tagasi mängumaale, mida tunnevad peensusteni.

Omaette kategooria moodustavad valijad, keda oskuslikult kasutavad ära kandidaadid. Tegemist on „tegijatega", kes, lihtlabaselt öeldes, löövad raha letti, sisuliselt ostes endale Riigikogu liikme koha. Alles äsja saime ühest niisugusest taas teada, kuna tema elamine lõunamereäärses villas äkki enam kellelegi ei meeldinud. Iseloomulikuks jooneks on neil see, et valituks osutumise korral kaotavad ühekordsed "heategijad" selle maakonna vastu, kust nad oma hääled ostsid, igasuguse huvi, ning tegutsevad järgmistel valimistel samas stiilis, aga juba uues valimisringkonnas. Üle Eesti on ju küllaldaselt erinevaid spordiklubisid, MTÜ-sid ja pensionäride või puuetega inimeste organisatsioone, kellel napib tegevuseks vahendeid ja kes saavad sellistelt kandidaatidelt raha.

Samuti ilmuvad enne valimisi alati lagedale tegelased, kes kirjutavad ennast sisse omavalitsustesse, potentsiaalsetele ohvritele võimalikult lähemale. Nende ülesandeks on üles osta või valimismaastikult kokku korjata nende hääled, kes veel ei jaga või enam ei taipa, et neid lihtsalt kasutatakse ära. Täiskasvanud normaalne inimene ju ei usalda oma isikukoodi tundmatule aferistile, ei müü oma hinge ega häält 50-500 krooni või meelemürgiportsu eest, vaid pöördub politseisse. Samas küllaldane hulk noori, kui neid õigel ajal sponsida või hirmutada, võivad osutuda kergeks saagiks.

Kahjuks pole harvad ka juhtumid, kus pensionäridele organiseeritakse n-ö heategevusüritusi, mis hiljem osutuvad "tasuta" lõuna- või õhtusöögiks, kus neid hoolega kiidetakse ja tänatakse. Muidugi ei jäeta ohvrile selgitamata, kes nende „heategija" on. Oma kodanikukohust täitma harjunud vanurid annavadki toreda õhtu eest hääle "sponsorile". Mis sest, et järgmist õhtusööki tuleb oodata tervelt neli aastat. Lähtutakse põhimõttest: mis käes, see käes! Samas pole kuhugi kadunud valijad, kes suurest tänutundest juba üksnes valimisjaoskonda sõidutamise eest on valmis "õige"  kandidaadi poolt ka hääletama. Iseenesestmõistetavalt ei huvita neid inimesi ükski valimisprogramm ega arengukava.

Point on selles, et pärast 6. märtsi 2011 pole enam üldse tähtis, kas Sa andsid oma hääle protesti- või patriotismipisikust nakatununa, tänutundest või hoopis meeltesegaduses. Hääl on hääl! Hiljem on muidugi neli aastat aega mõelda, millega hakkama said. Kahjuks näitab praktika, et valimiste puhul ei kehti üldtuntud rahvatarkus: kaks korda sama reha otsa ei astuta. Astutakse ikka! Enamasti võib sama teksti julgelt kasutada ka enne järgmisi valimisi. Kõik kordub. Ja valija valibki tagasi need, kes tema rahakoti on oskuslikult tühjendanud.

KESKMÕTE:  Enne valimisi kaotab inimene osaliselt ehk valikuliselt mälu ja märkimisväärselt ka valvsuse.

KAAREL PÜRG, Jõhvi vallavolikogu esimees

Jaga |