Integratsioonimängud ehk kolmas keel

Loomulikult tuleks seda  legendi võtta kui metafoori. Tavakodanikule arusaamatud väljendid „jumaliku kõikvõimsuse saavutamine“ või „taevariigi Maa peale toomine“ tähendaksid üldmõistetavasse keelde pannes elamist harmoonias, tarkuses, rahus, üksteisemõistmises ja sõpruses. Elamist lipukirja all: mitte teha teistele seda, mida me ei taha, et meile tehakse.

Sellise ideaalühiskonnaga on aga raske manipuleerida. Pealegi ei too see „ringkondadele“ majanduslikku ülikasu.  Saab ju relvatööstus kasu sõdadest, turvatööstus – kuritegevusest, farmaatsia – haigustest, integratsioonindus – mitte eriti innuga integreerujatest.  Väide võib tunduda küüniline, kuid nii see on.

Et inimesi juhtida ja nende pealt võimalikult palju lõigata, on tarvis nad pidevas tegevuses hoida. Kõige paremini hoiab inimesi tegevuses aktiivne vastasseis – võitlus. Selleks soodsa pinnase tekitamiseks on tarvis süstida inimestesse hirmu ja sallimatust. Hirmu tekitab eelkõige tundmatu, arusaamatu. Hirmutab inimene, rahvas või rass, kellest me aru ei saa, kes meist millegi, kas siis nahavärvi, kultuuritausta või keele poolest erineb. Hirmu süvendatakse teadlikult ja alateadlikult, ning suureks abimeheks siin on sensatsiooni- ja reitingunäljas meedia.

Michael Moore'i vändatud dokumentaalfilmis „Bowling Columbinile“ lahatakse põhjalikult ameeriklaste hirmuprobleeme ja seda, kuidas meedia loob hirmutisi. Ameerikas on nendeks tapjamesilased, Bin Laden (enne teda – Nõukogude Liit), pestitsiidid ja nitraadid, eelkõige aga loomulikult kriminogeensed afroameeriklased, latiinod jm immigrandid.

Tundub, et Eesti veel 1940. aastani küllalt tolerantses ühiskonnas on nüüd sama ameerikalik protsess arenemas. Üheks näiteks on mullune Pronksiöö. Kuidas me tänavu ootasime, sisimas lausa lootsime, et midagi tolle õnnetu sündmuse aastapäeval juhtuks! „Öise vahtkonna“ üritusel Vene Kultuurikeskuse pargis oli foto- ja filmikaameratega ajakirjanikke rohkemgi kui asjasthuvitunud venekeelseid inimesi.

Mis siis segab meie ühiskonnas kahe keelekogukonna sulandumist? Kas võõraste soovimatus sulanduda või meie soovimatus, et sulandutaks?

Paljud osutaksid ühemõtteliselt keelele. Komistuskiviks olla eesti keel, mida venekeelsed inimesed ei viitsivat või  ei suutvat ära õppida. Kuid sellelegi võib mitme nurga alt vaadata. Paljud venelased oleksid rõõmuga nõus eesti keeles suhtlema, kuid meie kipume ikka kohe vene keelele üle minema. Õigustame oma käitumist ajapuudusega– pole mahti eesti keeles, sekka käsi ja jalgu appi võttes, ennast arusaadavaks teha.

Mõni aasta tagasi sõitsin läbi Euroopa. Ainus keel, mida peale eesti ja vene pursin, on inglise, kuid Poolas, Tšehhis ja Austrias räägiti võõrkeelena vaid saksat; Itaalias ei sedagi.

Olles kord Tšehhimaal täiesti väljapääsmatus olukorras – hädasti oli tarvis suhelda – hakkasin jõuetusest eesti keeles rääkima. Minu vestluskaaslane hingas kergendatult ja läks samuti tšehhi keelele üle ning saime kenasti  jutud vesteldud. Oleksime nagu mingis kolmandas keeles rääkinud. Hiljem kasutasin sama taktikat ka mujal, ning kõikjal oli tulemus sama: kergendust väljendav silmavaade, sõbralik naeratus ja aetud asjad.

Pole minu asi siinkohal kellelegi retsepte ja käitumisjuhiseid jagada, aga eestikeelemeelsed võivad hulgakaupa integratsioonikonverentse korraldada, kasu pole neist midagi. See toimiks vaid siis, kui meist igaüks püüaks tolerantsem olla ja vahel ka kompromissile minna. Ükskord langeb keelebarjäär niikuinii, see on vaid aja ja meie tervise küsimus. Vaadake tänaseid noori – vene ja eesti noored suhtlevadki juba kolmandas keeles. Inglise keeles!

KESKMÕTE: Ärgem tehkem teistele seda, mida me ei taha, et meile tehakse.

IVARI VEE, poliitikatoimetaja

Jaga |