HEINZ VALK: Loovliidud avasid rahva silmad

Me ei valinud Toompea lossi oma tõekuulutuse paigaks edevuse pärast, vaid teadmisest, et sealt tulnud sõnumil on rahva jaoks hoopis teistsugune kaal, jõud ja väärtus, kui kusagilt seltsimajast või keskküttekeldrist lähtunul.

Toompea lossi saalis pesti maha allaheitlikkus

Neil kahel päeval ei räägitud meeldivatest asjadest, vaid meie õigusetust seisundist, traagilisest lähiminevikust, punavõimu ülekohtustest tegudest, eesti rahva ja keele kohal olevast eksistentsiaalsest ohust ning muudest väga kibedatest ja masendavatest nähtustest. Ent sellele risti vastupidiselt võeti kõik sellised valusõnumid vastu ülendatud meeleolu ja vaimustusega. Valede koormaga edasielamine painas meie kõigi hinge ega lasknud selga võitlusvalmilt sirgu lüüa. Seetõttu vajasimegi sellist rituaalset pesemist, justnagu meie kauged esivanemad, kes vastuhaku eel uhtusid endalt ristiveega kinnistatud allaheitlikkuse.

Mina rääkisin oma pleenumikõnes Eesti iseseisvuse jõhkrast ja valedele rajatud hävitamisest 1940. aastal, iseseisvuse taastamise ootusest ja võimalikkusest ning vihatud Karl Vaino võimult eemaldamise vajalikkusest. Kõik need olid ju eriti kipitavad hingehaavad, ent kuulajate nägusid vaadates nägin neil õnnelikke naeratusi. Arvan, et sellise ebaloogilise kontrasti põhjuseks oli kuuldud sõnade aastakümneid kestnud ootus. Nüüd, tõehetke saabumisel, panigi see inimesi rahuldatuina naeratama. Niivõrd tähtis oli neil päevil tõene sõna, niivõrd vajati ausust.

Pleenumil öeldud sõnadel oli veel ka see lisaväärtus, et toona nähti loovharitlastes ainukest arvestatavat ja, mis eriti tähtis, legaalset opositsiooni, kelle sõnu usuti ja kellele loodeti.

Esimesena läksid võitlusse loovharitlased

See oli ju kogu perestroikale iseloomulik nähtus, et kõikjal – nii Leningradis, Tbilisis, Moskvas, Riias jm – tõusid esimesena tõe eest võitlusse loovharitlased, mistõttu Mihhail Gorbatshov kuulutas nad isegi perestroika ainukesteks tõelisteks toetajateks. Niisugune hinnang oli meilegi vajalikuks sildiks, mis kaitses meid kohalike reaktsioonijõudude eest.

Karl Vaino, kelleni meie sõnumid jõudsid shokeeriva üllatusena, sattus sellest lausa paanikasse. Ta alandas end niivõrd, et tuli pärast pleenumit loovliitudesse lepitust otsima. Ent me lükkasime tema pakkumise üleolevalt naerdes tagasi.

Kuid kõige tähtsam oli see, et meie ühendatud ja seetõttu ka võimendunud sõnum võeti rahva poolt vastu joovastuse ning tormilise kaasaelamisega. Kõnede lindistusi ja Sirbis äratrükitud tekste haarati nagu päästvat imet. Hämmastas ka see, et otsekui mingi salajase käsu korras hakkas võimukandjaile massiliselt laekuma kollektiivseid avaldusi pleenumil kõneldu toetuseks. See oli uus ja oluline hetk meie vastuhakus. Loovharitlased polnud enam üksi. Niisugune rahva üksmeelehoiak lõi lõplikult tudisema Karl Vaino trooni ning avas ukse kõigele järgnevale: Rahvarinde sünnile, sinimustvalge rahvuslipu seadustamisele, öölaulupidudele, vabadussammaste taastamisele ja paljudele teistele olulistele sündmustele.

Kas vajame täna uut pleenumit?

Minult on sageli küsitud, kas poleks uut loovliitude pleenumit vaja tänagi. Võib-olla oleks tõesti vaja, kuid kahjuks ei saa ajalugu korrata. Esiteks, meil ei ole enam ühtselt ootusvalmis rahvast nagu oli aastal 1988. Täna on Eesti ühiskond killustunud ja leppimatuteks huvigruppideks lõhenenud, mistõttu mingit kõiki võrdselt haaravat eestkõnelejat enam ei leidu. Kui keegi midagi sellist üritakski, siis teda ei kuulataks, vaid ta sõimataks olematuks.

Täna on teised prohvetid, kes ei pea enam silmas rahva ühishuve. Küsitav on seegi, kas selliseid ühishuve üldse olemas ongi. Ajalugu uurides võime ju näha, et seda on juhtunud vaid paaril korral, mil oleme olnud „üks süda ja üks hing“. Hea, et suutsime seda 1988. aastal. Tänu sellele kirjutasin sellegi teksti eesti keeles.

Jaga |