Jõulud meie südame rahuks ja rõõmuks

JÜRI RAUDSEPP,      24. detsember 2003


Armu teile ja rahu Jumalalt. Niisuguse apostel Pauluse omaaegse tervitusega Korintose kogudusele olen minagi ligemale paarikümne aasta jooksul pühapäeviti ja jõulupühade aegu koguduse poole pöördunud pärast seda, kui olin vahetanud operatsioonilaua ja mikroskoobi kantsli vastu. Ja nendesamade tervitussõnadega pöördun ka tänasel kallil jõulupühal Kesknädala toimetuse ja lugejate poole. Alljärgnev pole muidugi jutlus, vaid pigem mõtisklus.
Jõulupühade ajal loetakse kirikutes pühakirja Luuka evangeeliumist, täpsemalt selle teisest peatükist: "Neil päevil sündis, et keiser Augustus andis käsu üles kirjutada kogu maailm …" See oli muidugi sündmus, kuid mitte kõige suurem, mis "neil päevil" sündis. Sündmusest endast teatas ingel karjastele väljal: "Ärge kartke! Sest vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kõigele rahvale: sest teile on täna Taaveti linnas sündinud Õnnistegija, kes on Issand Kristus!" Seda sõnumit on kirikutes tüdimata ette loetud ja kuulatud sajandeid. Miks? Küllap südame rahuks ja rõõmuks. Kui see nii poleks, oleksid kirikud jõululaupäeval kõledalt inimtühjad, samuti meie südamed jääva rahu ja rõõmu poolest.
Kes see Luukas õieti oli ja kust võttis ta oma ennekuulmatu sõnumi? Apostel Pauluse sõnul oli Luukas arst, kes oli talle armas. Luuka evangeeliumi filoloogiline ja stilistiline analüüs on näidanud, et ta on kasutanud väljendeid, mis olid omased tookordsetele arstidele. Kuid Luukas oli enam kui arst, võiks öelda - ta oli ka arstiteadlane. See selgub tema evangeeliumi sissejuhatusest: " Et juba mitmed on kätte võtnud kirjutada loo neist asjust, mis meie seas tõsikindlalt on sündinud … siis olen minagi arvanud heaks algusest peale kõike hoolega uurida ja järgemööda kirja panna sinule, kõrgeauline Teofilos, et sa õpiksid tundma nende asjade kindla tõe, mida sulle on õpetatud."
Lõppkokkuvõttes oleme kõik Teofilosed, kellele Luukas on kirjutanud oma ajatu evangeeliumi, et me õpiksime tundma tema uurimuse tulemusena kirja pandud sündmuste "kindla tõe."
Tulles tagasi tänapäeva, võiks viidata nondele kuulsustele, kes pole häbenenud tunnistada oma usku Jumalasse. Üks suurimaid ja tuntuimaid nendest on kahtlemata Albert Einstein, kelle sõnul kõik tema uurimused on viinud tulemuseni, mille kohaselt kõigest kõrgemal on Jumal, nimetame teda kuidas tahes. Seda kinnitab ka ta kuulus ütlus: "Religioon ilma teaduseta on pime, teadus ilma religioonita on lombak."
Mainekas füüsik Charles Townes, Nobeli preemia laureaat laseri avastamise eest, on enda kohta ütelnud: "Uskliku inimesena olen veendunud loova ja tegeva olevuse olemasolus … intellekt peab olema kuidagi põimunud universumi seadustega."
Astronoom Allan Sandage, Koperniku järel suurimaks astronoomiks peetava E. P. Hubble´i assistent, pidas end kuni viiekümneseks saamiseni "poisikeselikuks ateistiks", mil toimus pööre. Ta jõudis Jumala tunnetamiseni: "See oli minu teadus, mis mulle näitas, et maailm on palju keerulisem, kui seda suudab seletada teadus. Vaid üleloomuliku kaudu suudan ma mõista eksistentsi müsteeriumi."
1992. a aprillis hakkasid astrofüüsikud järsku kasutama teoloogilist sõnavara. "Tundub, nagu oleksime heitnud pilgu Jumalale," sõnas California Ülikooli usklik füüsik dr George Smoot, NASA satelliidi Cosmic Background Explorer (COBE) abil sooritatud otse fantastilise eksperimendi tulemusi kommenteerides, mis paigaldas puuduva lüli universumi saamisloo Suure Paugu teooriasse, ehk veidi teisiti öeldes võimaldas esmakordselt teaduslikult läheneda Jumala loomisaktile.
Kui inimgnoomi projekti mustandiga hakati jõudma lõpule, sõnas Ameerika Ühendriikide president Bill Clinton Valge Maja Idatoas aset leidnud briifingul: "Täna õpime me seda keelt, milles Jumal lõi elu. Me omandame järjest rohkem aukartust Jumala kõige oivalisema ja pühama kingituse keerukuse, ilu ja imelisuse ees." Clintoni mõtet arendas edasi projektiga seotud andekas geneetik Francis Collins: "Mind teeb alandlikuks ja aukartlikuks mõistmine, et me oleme vilksamisi näinud omaenda käsiraamatut, mis oli eelnevalt teada ainult Jumalale."
Kuid see pole veel kõik. Ameerika Ühendriikide kosmoloog ja teoreetilise füüsika professor Frank J. Tipleri sulest ilmus 1995. aastal raamat "Surematuse füüsika", alapealkirjaga "Moodne kosmoloogia, Jumal ja surnute ülestõusmine", mille eessõnas kirjutab autor: "Tänapäeval on üsna harukordne juhtum kohata raamatut, mis avalikult kuulutab teaduse ja religiooni ühtsust. Veelgi haruldasem on leida mõnd raamatut väitmas, nagu mina selles raamatus teen, et teoloogia on füüsika haru, et füüsik võib oma arvutustele tuginedes järeldada Jumala olemasolu ja surnute ülestõusmise tõenäosust igaveseks eluks … Te loomulikult imestate öeldu üle, kuid mul on tõsi taga … Kui ma alustasin tegevust kosmoloogina paarkümmend aastat tagasi, olin veendunud ateist. Ma ei võinud isegi unes näha, et ühel päeval kirjutan raamatu, mille juhtmõtteks on näidata judaistliku ja kristliku teoloogia tõepärasust, kuna nende uskumused on otsesed järeldused füüsikaseadustest, nii nagu me neid mõistame tänapäeval."
Selle printsiibi järgi oleme universumi olemasolu tunnistajad. Matteuse evangeeliumis ütleb Jeesus: "Igaüks nüüd, kes mind tunnistab inimeste ees, teda tunnistan minagi oma Isa ees, kes on taevas." Ülalnimetatud teadlased pole häbenenud tunnistada Jumalat ja tema piiritut tarkust. Seda ei häbenenud teha Toompeal 20. augustil toimunud vabaõhu jumalateenistusel ka meie üks väljapaistvamaid riigimehi, kui ta rahvale tsiteeris apostel Paulust. Seda ei häbene teha ka ajaleht Kesknädal käesolevaid ridu avaldades.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (17)