Ajakirjandus Balti riikide sotsiaalarengust selgelt maas

ALLAN ALAKÜLA,      20. november 2002




(Põhjamaade ja Balti riikide ajakirjanike föderatsioonide konverentsi ettekandest)

Majandusajakirjanik Anvar Samost kuulutas hiljuti Raadio 2-s, et tema Eesti Ajakirjanike Liitu ei kuulu ega kavatsegi kuuluda. Kurioosne on seejuures vaid seik, et Samost on BNSi töötajate esindaja ettevõtte nõukogus - s.o positsioonil, mis BNSi emafirmas, osalt Rootsi Bonnierile kuuluvas Soome Alma Media kontserni ettevõtteis kuulub eranditult ettevõtte ametiühinguliidrile. BNSi nõukogus esindab aga organiseerumata töötajaid oma ala ametiühingu järjekindel vastane.
15.-16. novembril toimus Tallinnas Põhjamaade ja Balti riikide ajakirjanike föderatsioonide egiidi all konverents "Sotsiaaldialoog hargmaistes meediaettevõtetes". Kõneldi põhjamaise tööstusdemokraatia rakendamise grimassidest Balti riikides. Konverentsi idee oli aga märksa laiem pelgalt ajakirjanike ametiühingu teemast.
Ametiühing meedias on Eestis maha jäänud teiste elualade ametiühingute arengust, nii era- kui avalikus sektoris. Mõnel alal on õnnestunud nõukogude ametiühing edukalt transformeerida tegusaks töötajate huve esindavaks struktuuriks (näiteks Rootsi firmale kuuluvas Kreenholmis) ja mõnes suurettevõttes on koos tugevate rahvusvaheliste kontsernide tulekuga kaasnenud ka tsiviliseeritud sotsiaaldialoogi sisseseadmine (näiteks turvafirma Falck). Maailma tugevaimate ametiühingutega Skandinaavia meediakontsernide tütarettevõtted Balti riikides on aga de facto muutunud ametiühinguvabaks tsooniks.
Palgatöötajate organisatsioonid on kõigis Balti riikides 1990. aastate lõpul pärast peamiste meediaettevõtete minekut Skandinaavia kontsernide omandusse sealt järk-järgult välja tõrjutud. Erandiks on vaid Norra Orklale kuuluv Kauno Diena Leedus, kus vaatamata tagasilöökidele on kehtima jäänud ainus kollektiivleping Balti riikide erameedias.
Sellega on ajakirjandus nende riikide sotsiaalarengule selgelt jalgu jäänud, selmet olla arengu veduriks a la eelmise kümnendi esimesel poolel. Meenutagem, kuidas värskelt erastatud ajakirjandus jutlustas ka teiste majandusharude totaalset erastamisideoloogiat.
Koos poliitikutega flirdib eesti ajakirjandus ideega, et Eesti on Põhjamaa. Põhjamaa all mõistetakse seejuures kõrget elustandardit, madalat korruptsiooni, ka tugevat kodanikuühiskonda - aga jumala pärast mitte ametiühinguid. Ametiühingu rolli Skandinaavia ühtlaselt kõrge elustandardi ja sotsiaalse stabiilsuse saavutamisel ei nähta.

Mujal avaldamata jäänud kirjutis!
Allan Alaküla: Pakkusin seda lugu esimesena avaldamiseks Postimehele. Peatoimetaja vastus oli, et enne avaldamisest rääkima hakkamist tuleb autoril teemaga veel tõsiselt tööd teha. Pakkusin siis sama tükki Eesti Ekspressile. Peatoimetaja vastus oli, et tükk iseenesest on hea ja oluline, aga saagu ma aru, nende lugejat ühe tsunfti värk siiski ei huvita. Pakkusin lugu siis tsunftiasjadele lähemalasuvale Sirbile. Peatoimetaja leidis, et käsitlus, millega tema isegi suuremas osas nõustub, on märksa laiema kandepinnaga ja peaks seetõttu ilmuma oluliselt suurema tiraazhiga lehes kui Sirp. Pakkusingi siis järgmisena suurema tiraazhiga Eesti Päevalehele, julgustuseks seal ilmunud Siim Kallase ütelung, et Eesti võiks olla rohkem avatud uutele ideedele. EPLi arvamustoimetuse juht leidis, et tegu on ikka liiga kitsalt ajakirjanike asjaga. Viimaks pakkusin lugu SL Õhtulehele. Loomulikult keeldus avaldamisest ka SL Õhtuleht. Enne Kesknädalat jõudis meedia ja ametiühingu suhteloo esitada vaid internetiportaal Delfi.

Samasuguste silmaklappidega nähakse Euroopa Liitu. Rohkem ja vähem ametlik europropaganda on inimesi veennud vaid liitumisest tõusvas üldises majanduskasus. Eesti ajakirjanduses aga samahästi kui puudub käsitlus EL-is levinud põhiliste sotsiaalinstrumentide rakendamisest. Nii domineeribki meediaettevõtete liidrite seas arvamus, sageli siiras, et Euroliidus saab ettevõtlus senisel moel edasi minna reaalsete ametiühinguteta.

Meediaametiühingute missioon: Euroopa sotsiaalmudeli kaitse

See pole ainult Eesti või Baltikumi meedia ega ainult nende maade arengu küsimus. Siinsete ametiühingute nõrkus mõjutab ka Põhjamaid, kus tööandja mentaliteedis kajastub juba reaalsus, et läheduses on tsoon, kus ametühing puudub sootuks. Möödunud kuudel on pidanud ränka töövõitlust ajakirjanikud Rootsis, Norras, Taanis ja Soomes. Ametiühingute aktsioonidele järgnenud kompromisside tulemustega on mõlemad tööturu osapooled justkui rahul, kuid tõsi on, et töötajate huvide kaitstus pole paranemas, vaid pigem halveneb. Uute lühiajaliste tagatiste vastu on töötajate organisatsioonid tegemas järeleandmisi senistes pikaajalistes garantiides.
Põhjamaa all mõistetakse Eestis kõrget elustandardit, madalat korruptsiooni, tugevat kodanikuühiskonda, aga jumala pärast - mitte ametiühinguid.
EL-i laienemisel 10 uue liikmesriigi võrra lisandub sinna 100 miljonit uut kodanikku riikidest, mille poliitiline kese on oluliselt parempoolsem Skandinaaviast ja ka EL-i keskmisest. See parempoolne tsoon nihutab paremale kogu Euroopa sotsiaalmudeli. Tuleb arvestada, et hulga väikeriikide lisandumisel on föderaliseeruvas EL-s uute tulijate poliitiline osakaal ülemkogus, parlamendis ja ilmselt ka komisjonis suurem nende maade elanike proportsioonist, rääkimata nende majandusjõust.
Euroopa sotsiaalmudeli õõnestamine omakorda pole ainult Euroopa küsimus. Ameerika Ühendriikide ja eriti Aasia arengukeskmete majandusvõimu üks alus on just nõrgalt kaitstud töötajate õigused. Majanduskasv ilma seda tasakaalustavate, võiks ka öelda euroopalike sotsiaalinstrumentideta toodab aga sotsiaalriske, mis on üheks seletuseks kogu maailmakorra praegusele ebastabiilsusele. Mis omakorda ähvardab otseselt kõiki, sh kõige turvalisemaks peetavaid piirkondi maailmas. Ka Euroopat.

Lahendus institutsioonide koostöös

Mida siis teha? Kindlustada tuleb koostööd Põhjamaade ja Balti ajakirjanike föderatsioonide vahel. Möödapääsmatu on suhetevõrgustiku toetamine Põhjamaade emafirmade ja nende siinsete tütarettevõtete töötajate vahel. Luua tuleb suhteid Põhjamaade meediafirmade töötajate esindajate vahel Balti riikides. Vältimatu on ajakirjanduse esindusorganisatsioonide suhtluse taastamine. Alustades koostööst meedia eneseregulatsioonis ning lõpetades üleriigiliste kõnelustega kogu majandusharu hõlmava kollektiivlepingu üle.
Trükimeedia omanikke esindaval Eesti Ajalehtede Liidul tuleb seejuures loobuda nn
totaalse ajalehe kontseptsioonist, mille järgi üks organisatsioon esindavat korraga nii leheomanike, juhtkonna kui ka töötajate huve. Sellist määratlust kasutavad tööandjad dialoogi eest varjumiseks vaid meie maailmajao idapoolsetes kolgastes.
Siinkohal on oluline Majandusliku Koostöö ja Arenguorganisatsiooni (OECD) kontaktpunkti töölerakendamine Eesti valitsuse poolt. OECD suunistes hargmaistele ettevõtetele kirjeldatud kontaktpunktid luuaksegi eelkõige institutsionaalse dialoogi kindlustamiseks sotsiaalpartnerite vahel.
Eesti ajakirjanduse omanikud ja nende esindajad loodavad tõemeeli, et Euroopa Liidu sotsiaalinstrumendid lahustuvad, enne kui neid siin tegelikult rakendama tuleb hakata. Balti riikide meediaametiühingute missiooniks on koostöös Põhjamaade kolleegidega seista selle eest, et euroopalikud sotsiaalstruktuurid saaks võimalikult kiiresti paika ka meie meedias. See on meie panus oma riikide, Läänemere regiooni ja lõpuks kogu maailma stabiilsusse.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (7)