Tehisintellekt ja kunstsüdametunnistus

 Tõepoolest, see teeb muret või isegi hirmu. Võtkem näiteks põlvkondadevahelised suhted. Üldjuhul peavad need, eriti noorematelt eakamate suunas, olema normaalsed, teravusteta, mõistvad ja hoolivad. Kuid praeguses Eestis leidub ka vastupidist, vääritut suhtumist.

Muu hulgas avaldub see nooremate valmiduses vanemasse põlvkonda kuuluvaid ametikaaslasi kõrvale lükata. Eriti ärritab, kui nood on pälvinud oma tööga tunnustust või kui juhtumisi vajavad töökorraldajailt veidigi enam hoolivust.

Näiteks järgmine uudislik eluseigake. Tallinna uuema ja targema linnaosa väga nimeka kaubanduskeskuse noorkassiirid arutlesid ametiruumis tööpausi pidades, et „mis need vanainimesed siin jalus tolgendavad – istugu juba kodus!”. Samas on kibe tõsiasi see, et samas suurpoes peavad töögraafikute koostajad nägema meeletut vaeva, sest noorematel teenindajail leidub äraarvamatul hulgal erivajadusi: mõni ei saa töötada mingitel päevadel ja teatud kellaaegadel, mõni ei talu üht- või teistpidi istumist, mõnel laps haige jne. Kuid eakamad töötegijad on alati valmis ametis olema, välja kannatama mis tahes olusid ja igasuguseid kliente.

Rahulikus elus-olus, millega taevas on meid seni õnnistanud, pole sest veel hullu midagi, kuid kui peaks minema (hoidku Jumal!) kiskumiseks leivatüki pärast, võivad nooremad olla valmis vanadel isegi hambad suust rabama... Vanad söögu putru!

 AURI TAMMERE

Jaga |