Avalik kiri Aarne Ükskülale

 Meeldetuletuseks vast niipalju, et umbes pool sajandit tagasi tuli tollase Tallinna Pedagoogilise Instituudi tudengitel isu näitemängu teha. Paraku polnud meil oma majast  juhendajat võtta. Siis pöörduti abi saamiseks naaberkõrgkooli poole ja mingit rada pidi jõuti  Sinuni. Sul polnud mõistagi midagi selle vastu, et õpitavat praktikas proovida. Mäletan siiani, kuidas Sa, peas uhke noodivõtmega „konsi"  tekkel, esimesse proovi ilmusid. Meie koostöö laabus hästi ja nii tõime oma lavastuse uhkelt välja. Paraku kaasnes selle koostööga ka pisike  probleem. Sinu toonane mentor Voldemar Panso ei vaadanud sugugi lahke pilguga sellele, et tudengid õppimise kõrval ka „haltuurat tegema" kippusid. Seetõttu ei võinud Sa oma nime meie klubi töölepingule ega palgalehele kirjutada. Nii tuligi siis minul asja eestvedajana Sind paberitel asendada ja teenistus Sulle kätte toimetada. Mõne aasta pärast  kohtusime Saaremaal, kui Rakvere Teater seal ringreise korraldas, ning mõnel korral veel hiljemgi, kui juba mõlemad Tallinnas töötasime.

Millest me tookord rääkisime, seda ma kahjuks ei mäleta. Kindlasti mitte poliitikast, sest tollal oli see tabuteema. Olen tähele pannud, et Sa pole ka tänapäeval varem  poliitikasse sekkunud, ehkki olen kindel, et Sinu kaliibriga mehele on kindlasti pakutud peibutuspardi rolli, millest paljud Sinu kolleegid-kunstiinimesed pole suutnud ära öelda. Küllap on  Sulle toeks olnud maalähedane eluhoiak, et inimesele pole elus toimetulemiseks vaja midagi ülearust. See kreedo avaldus ka Sinu otsuses loobuda elutööpreemiast.

Paraku võib mõni seda loobumist tõlgendada  kui soovi endale veelgi enam tähelepanu tõmmata, mida ma Sinust mõistagi ei usu. Püüan oma kartust siinkohal põhjendada. Üks miljon krooni pole mõistagi see summa, millega võiks tähti taevast alla tuua. Seega võib täiesti mõista Arvo Pärti, kelle honoraride kõrval see raha pole arvatavasti märkimisväärne ja ta võib sellega rahumeeli toetada muusikute järelkasvu kodumaal. Samas tean, et näitlejate palgad pole kunagi olnud ega ole ka praegu nende töö väärilised. Sestap on kindlasti neid, kes arvavad, et Sa võinuks selle raha ilma igasuguse võltshäbita kulutada kas või  näiteks oma lastelastele, et nad ei peaks õppelaenu võttes protsentidega nuumama niigi rikkaid pankureid.

 Aga see selleks.  Mitte sellepärast ei võtnud ma seda kirjatööd  ette. „Pealtnägijale" intervjuud andes ütlesid Sa välja, et tänases Eestis on süvenemas kultuuritus. Sellega tuleb nõustuda, sest kultuuritust võib kohata paljudes kohtades, sealjuures sõnakasutuses. Paraku valisid Sa ebaõnnestunud näite. Jüri Kuuskemaa 17. veebruari Postimehes toodud näidete toetamise asemel taunisid Sa sõna „katk" kasutamist seoses tänase peaministriga. Asi pole minu arvates ka selles, et punktipealt Sa eksisid. Meie eas ei või ju oma mälu enam niiväga usaldada. Mina olen aga seisukohal, et „katk" pole mingi  ebatsensuurne sõna ega võõrlaen, mida kultuursel inimesel  kasutada ei kõlba. See sõna märgib ju üht haigust, mis üksikisiku asemel ähvardab hävitada tervet kogukonda. Tänapäeva maailmas on selliseks katkuks vaen  inimeste vahel, mis  tekib rahvuslikul, territoriaalsel või usulisel pinnal. Arvatavasti oled Sa kursis, kuipalju inimelusid on see katk  nõudnud Põhja-Iirimaal, Kosovas, Rwandas, Iraagis, Palestiinas,  Darfuris ja paljudes teistes kohtades üle terve maailma.

Mille eest siis peaks kiitma peaministrit, kes ohtu eirates  levitas aprillisündmustega katkupisikuid meie väikeses ja  riskiderohkes Eestis? Tookord suutsid  „arstid" katkupuhangu suurivaevu ära hoida, kuid viirus sai siiski jõudu juurde. Jutud sellest, et niiviisi hoiti ära veelgi suurem oht, on vaid hale katse oma äpardunud tegevust õigustada. Igale mõtlevale inimesele on selge, et provokaatorite taltsutamiseks piisanuks seaduse vastuvõtmisest, mis keelustanuks igasugused poliitilise värvinguga aktsioonid mälestusmärgi lähikonnas.

 Usun, et Sul  on oma pika ja  töörohke elu jooksul  olnud nii nagu minulgi  hulgaliselt kokkupuuteid venelastega, kelle heatahtlikkus ja vastutulelikkus annab silmad ette paljudele meie rahvuskaaslastele. Samal ajal on mõlema rahvuse hulgas üksikuid närukaelu, kes juudaseeklite eest on valmis maha müüma  keda ja mida tahes. Paraku on aga venelastel nii nagu meil eestlastelgi oma valupunktid, mida ei tuleks põhjuseta torkida. Ma ei hakkaks neid siinkohal lahkama. Soovitan Sulle aga soojalt lugeda 5. märtsi Eesti Ekspressist intervjuud  Anna ja Allar Levandiga. Seal on kirjas, miks Allar oma armsa ja  väga eestimeelse naisega vesteldes üht teemat väldib. Samasugust tarkust tuleks soovida  ka kõigile meie riigitegelastele.

 Vana hea tuttav! Me keegi pole eksimatud. Kui  mina mõne lapsuse lendu lasen, siis ei panda seda eriti tähele. Sinu suust tulnut tormavad aga kõik, kellele see kasulik, võimendama.  Seepärast püüdsin põhjendada ka teistsugust vaatenurka. Loodan, et Sa suudad minu seisukohti mõista ega viska mind mõttes välja nagu  mesinik Jaak  tegi Feliks Vissiga. Mina kinnitan, et jään endiselt Sinu talendi austajaks ja püüan ära vaadata  kõik etendused, kus  Sa rahvast lummad.

 Parimate soovidega

ENDEL RIHVK

 -------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

  Kesknädalalt:
Aarne Üksküla on poliitikasse sekkunud ka varem. Ta kirjutas 2006. aastal  alla nn 80 kultuuritegelase kirjale, kes toetasid presidendivalimistel Toomas Hendrik Ilvest ja asusid Arnold Rüütli vastu, kaitstes seega toonaseid Rüütli sõimajaid ja alandajaid:

„Meie, 80 allakirjutanut /---/ võtame endale vastutuse olla Toomas Hendrik Ilvese usaldusmeesteks ja tagame, et meie presidendikandidaadist saab hea riigipea.“
/---/ Aarne Üksküla, /---/ Peeter Oja, /---/ jt.

Delfi: Üksküla võrdles Vilja Savisaart katkuga

 Üksküla ütles eilses „Pealtnägijas“, et teda kohutab olukord, kus riigikogu saalis võrreldakse peaministrit katkuga. „See on ju kultuuritus juba päris kõrgel tasemel ja ma arvan, et selle hõikaja suu läbi rääkis tegelik ja tõeline katk,“ sõnas Üksküla. Katkuga võrdles peaministrit keskerakondlane Vilja Savisaar.

Delfi 26. veebruaril 2009

Kärbitud lisaeelarve arutlusel ütles Vilja Savisaar Riigikogus järgmised sõnad: „Peaminister Andrus Ansip on Eesti riigi jaoks õnnetus, millest ainult ehk katk võiks hullem olla.“   Kn

Jaga |