![]() Avalik kiri Aarne ÜkskülaleENDEL RIHVK, 11. märts 2009Lugupeetud rahvakunstnik! Võtan endale voli Sind niiviisi kõnetada, ehkki Eesti Vabariigis selline tiitel ametlikult ei kehti. Oled Sa ju rahva armastuse auga välja teeninud ja Sinu kunsti kõrgtase on väljaspool kahtlust. Omatahtsi valisin pöördumiseks ka vormi, sest aastakümneid tagasi me ju sina peal olime.
Meeldetuletuseks vast niipalju, et umbes pool sajandit tagasi tuli tollase Tallinna Pedagoogilise Instituudi tudengitel isu näitemängu teha. Paraku polnud meil oma majast juhendajat võtta. Siis pöörduti abi saamiseks naaberkõrgkooli poole ja mingit rada pidi jõuti Sinuni. Sul polnud mõistagi midagi selle vastu, et õpitavat praktikas proovida. Mäletan siiani, kuidas Sa, peas uhke noodivõtmega „konsi" tekkel, esimesse proovi ilmusid. Meie koostöö laabus hästi ja nii tõime oma lavastuse uhkelt välja. Paraku kaasnes selle koostööga ka pisike probleem. Sinu toonane mentor Voldemar Panso ei vaadanud sugugi lahke pilguga sellele, et tudengid õppimise kõrval ka „haltuurat tegema" kippusid. Seetõttu ei võinud Sa oma nime meie klubi töölepingule ega palgalehele kirjutada. Nii tuligi siis minul asja eestvedajana Sind paberitel asendada ja teenistus Sulle kätte toimetada. Mõne aasta pärast kohtusime Saaremaal, kui Rakvere Teater seal ringreise korraldas, ning mõnel korral veel hiljemgi, kui juba mõlemad Tallinnas töötasime. Millest me tookord rääkisime, seda ma kahjuks ei mäleta. Kindlasti mitte poliitikast, sest tollal oli see tabuteema. Olen tähele pannud, et Sa pole ka tänapäeval varem poliitikasse sekkunud, ehkki olen kindel, et Sinu kaliibriga mehele on kindlasti pakutud peibutuspardi rolli, millest paljud Sinu kolleegid-kunstiinimesed pole suutnud ära öelda. Küllap on Sulle toeks olnud maalähedane eluhoiak, et inimesele pole elus toimetulemiseks vaja midagi ülearust. See kreedo avaldus ka Sinu otsuses loobuda elutööpreemiast. Paraku võib mõni seda loobumist tõlgendada kui soovi endale veelgi enam tähelepanu tõmmata, mida ma Sinust mõistagi ei usu. Püüan oma kartust siinkohal põhjendada. Üks miljon krooni pole mõistagi see summa, millega võiks tähti taevast alla tuua. Seega võib täiesti mõista Arvo Pärti, kelle honoraride kõrval see raha pole arvatavasti märkimisväärne ja ta võib sellega rahumeeli toetada muusikute järelkasvu kodumaal. Samas tean, et näitlejate palgad pole kunagi olnud ega ole ka praegu nende töö väärilised. Sestap on kindlasti neid, kes arvavad, et Sa võinuks selle raha ilma igasuguse võltshäbita kulutada kas või näiteks oma lastelastele, et nad ei peaks õppelaenu võttes protsentidega nuumama niigi rikkaid pankureid. Mille eest siis peaks kiitma peaministrit, kes ohtu eirates levitas aprillisündmustega katkupisikuid meie väikeses ja riskiderohkes Eestis? Tookord suutsid „arstid" katkupuhangu suurivaevu ära hoida, kuid viirus sai siiski jõudu juurde. Jutud sellest, et niiviisi hoiti ära veelgi suurem oht, on vaid hale katse oma äpardunud tegevust õigustada. Igale mõtlevale inimesele on selge, et provokaatorite taltsutamiseks piisanuks seaduse vastuvõtmisest, mis keelustanuks igasugused poliitilise värvinguga aktsioonid mälestusmärgi lähikonnas. ENDEL RIHVK
„Meie, 80 allakirjutanut /---/ võtame endale vastutuse olla Toomas Hendrik Ilvese usaldusmeesteks ja tagame, et meie presidendikandidaadist saab hea riigipea.“ Delfi: Üksküla võrdles Vilja Savisaart katkuga Delfi 26. veebruaril 2009
Kärbitud lisaeelarve arutlusel ütles Vilja Savisaar Riigikogus järgmised sõnad: „Peaminister Andrus Ansip on Eesti riigi jaoks õnnetus, millest ainult ehk katk võiks hullem olla.“ Kn
Viimati muudetud: 11.03.2009
| ![]() Tagasi uudiste nimekirja |