2008, Vene–Gruusia konflikt ja vaikimismüür

Rahvusvaheline meediaklubi “Impressum” korraldas detsembris Tallinnas ürituse, mis oli pühendatud „viiepäevasele Kaukaasia sõjale“. Viru hotelli konverentsisaalis esitles kirjastuskontsern SKP Media üllitist “Väikese Kaukaasia sõja anatoomia”.

Raamatu kaante vahele on kogutud 2008. aasta augustis Gruusias ja Lõuna-Osseetias viibinud Moskva ajalehe “Komsomolskaja Pravda” juhtivate ajakirjanike artiklid. Osa kriisikoldes viibinud „Komsomolskaja Pravda“ (KP) ja „Moskovskij Komsomoletsi“ (MK) ajakirjanikest olid tulnud ka raamatuesitlusele.

Kõigi kolme – KP korrespondentide Aleksandr Kotsi ja Dmitri Stešini ning MK korrespondendi Viktor Sokirko – näost oli näha, et nad on oma elus sõda näinud mitte ainult telerist, vaid ka reaalselt kuulirahe all.   Aleksandr Kots polnud veel Tshinvalis saadud haavadest lõplikult paranenudki.

Bankett lennujaamas

Lõbus ja jutukas KP korrespondent Galina Sapožnikova jutustas emotsionaalse loo oma seiklustest Gruusia õhuruumis ja Batumi lennujaamas 29. augustil 2008. (Batumisse sõitis ta intervjueerima populaarset näitlejat ja lauljat Vahtang Kikabidzet, kes Eestis sai kunagi tuntuks komöödiafilmi „Mimino“ peategelasena ja on mitu korda siin esinemas käinud.)

Galina pajatas  fantastilise loo, kuidas teda Batumis lennujaamast linna ei lubatud. Nimelt sel ajal, kui lennuk maanduma hakkas ja linna kohal ringe tegi, oli lennuühendus Venemaaga keelustatud. Lennujaamas olevat piirivalvurid öelnud, et sõitku Moskvasse tagasi. Ajakirjanik vastanud, et ta ei kavatse kuhugi lendama hakata, ja üldse, nüüdsest jääb ta lennujaama elama. Kui üllatunud piirivalvurid küsisid, kus ta magada kavatseb, osutanud Galina pakikärule ja öelnud: „Siin!“ Seejärel küsisid veel enam üllatunud vardjad, et mida ta sööma hakkab – pole ju siin ei einelauda ega midagi. Galina vastas, et sööb seda, mida kallis pererahvas (s.t piirivalve) talle toob. Nood küsinud seejärel täielikus segaduses : „Mida siis proua soovib?“ Galina vastu, et mida ikka – eks hinkalit, hatšapurit, lavašši, ja muidugi veini. Seepeale kaeti talle külluslik laud.

Jah, tuntud gruusia külalislahkust ei kahanda isegi sõda, rääkimata poliitikute mängudest.

Paralleelid

Seejärel vastasid küsimustele kuulide all viibinud ajakirjanikud. Poisid polnud kriisikoldes esimest korda, vaid olid käinud Iraagis, Afganistanis, Bosnias, samuti Tšetšeenias.

Viktor Sokirko oli vaatlejana läbi teinud ka esimese Tšetšeenia kampaania. Vastates küsimusele, mis puudutas ajakirjanike ja sõjaväelaste suhteid, ütles ta Tšetšeenia-kampaaniate kohta, et esimese kampaania tegid praktiliselt kõik ajakirjanikud kaasa tšetšeenide poolel viibides, teise ajal aga oldi föderaalvägede poolel – ikka vastavalt sellele, kuhupoole kaldus nende ajakirjanikusümpaatia.

Dmitri Stešin tõmbas paralleele Gruusia sündmuste ja Kosovo vahele.

„Kui serblased oleksid NATO ja ÜRO rahukaitsjate pihta tule avanud, nagu tehti Tshinvalis vene rahukaitsjatega, oleks kogu Serbia mõne tunni jooksul maatasa pommitatud, mitte aga vaid Belgradi kakutud,“ ütles Dmitri, kes oli palju kordi Kosovos töövisiitidel käinud. „Tshinvalis aga just nii tehtigi – ettekavatsetult ja täpselt. Toodi raskerelvastus kohale ja hakati otsesihtimisega tulistama rahuvalvajate baase. Esimene blokpost tehti kohe maatasa – praktiliselt kõik seal olnud sõjaväelased hukkusid...“

Küsimusele, kust nad seda kõike nii täpselt teavad, kas nad ise oli sel ajal Tshinvalis, vastasid ajakirjanikud, et isiklikult nad seal küll ei olnud, kuid olid pidevalt ühenduses kohapealsete kolleegidega. Sokirko lisas, et kõik päevad asus Tshinvalis tema abikaasa, varjudes järelejäänud rahuvalvajate ja kohalike elanikega kesklinnas asunud rahuvalvestaapi, mis siiski suutis grusiinlaste rünnakutele vastu panna. „Oma abikaasat olen harjunud usaldama – kui inimest ja kui professionaalset ajakirjanikku,“ märkis Sokirko.

„Vaenlase“ tagalas

Edasi jutustas Dmitri Stešin oma seiklusest 6.–9. augustini Gruusia poolel Gori linna ümbruses. Veel 6. augustil käis ta koos ühe Gruusia aseministriga Lõuna-Osseetias, kus külastati grusiinlaste külasid. Sinna oli viimastel aastatel investeeritud miljoneid dollareid – ehitatud spordiväljakuid, basseine, supermarketeid. „No kes hakkab sel juhul Osseetiale kallale tungima?!“ olevat aseminister öelnud. Samal õhtul, kui nad sõitsid tagasi Tbilisi, tuli neile vastu tohutu hulk sõjatehnikat. 7. augusti päeval aga saabus põgenikekolonn gruusia küladest ja hilisõhtul alustati rünnakut Tshinvali vastu, hoolimata Osseetiasse suunatud investeeringutest.

Stešin sõitis Gorisse, kuhu oli moodustatud pressikeskus ja kus  olnud kohal praktiliselt kõik maailma ajakirjanduskorüfeed. Samas üllatas Dmitrit nende külm suhtumine temasse kui Venemaa ajakirjanikku.

„Eksisteerib mingi ajakirjanike solidaarsus. Alati aidatakse üksteist; pealegi olid paljud reporterid mu head tuttavad. Siin aga käituti kuidagi imelikult. Minust hoiti eemale kui pidalitõbisest, ja infot ka ei jagatud – viidati eriakrediteeringu puudumisele. Öösel tulid eriteenistuse-tüübid hotellis oma võtmega minu tuppa. Olin selleks valmis ja ootasin kellegi „külaskäiku“, seepärast ei olnud ma ka lahti riietunud, mis neid kõvasti üllatas. Mul kästi kiireimas korras maalt lahkuda, kuna mul polevat akrediteeringut Gruusia kaitseministrilt. Hoolimata käsust lahkusin juba põlevast Gorist alles pärastlõunal viimase autoga, kuhu tuttav grusiin mind sokutas.“

Nii rääkis Dmitri Stešin oma viimastest tundidest Osseetiat ründava Gruusia territooriumil.

Küsimusele, kas ei olnud tema kui venelase suhtes mingit agressiivset suhtumist, vastas ta, et oli küll, kuid tal õnnestus gruusia sõdurite meelt muuta, neile seletades, et tema on ju siin ainus Vene ajakirjanik ning kindlasti avalikustab seda, kui Vene sõjaväelased peaksid midagi halba tegema.

Samuti kinnitas Dmitri, et oli sel ajal veel Goris, kui linn põles, ning nägi isiklikult kõike seda, mida Lääne telekanalites näidati. Ta väitis, et Vene lennukid pommitasid tõesti vaid strateegilisi objekte ning elumajad põlesid seetõttu, et laskemoonaladu linnaserval sai otsetabamuse ning suurtükimürsud, mida seal hoiti, hakkasid lõhkema.

„See sarnanes sügisesele Ukrainale. Ka seal mäletatavasti põles laskemoonaladu, ja ehk mäletate ka tagajärgi,“ ütles Stešin. „Igatahes ei näinud mina küll pommitamise tagajärjel tekkivaid iseloomulikke lehtreid. Ka näidati mulle justkui Vene sõjaväelaste poolt tulistatud raketi jäänuseid, kuid plahvatuslehtrit ikkagi keegi ei näidanud.“ Igatahes oli ta valmis piibli peal vanduma, et Gori elamukvartaleid ei pommitatud.

Infosõda

Sõjategevusele järgnenud infosõjast oli juttu ka teiste korrespondentidega, kes kõik kinnitasid, et ei CNN, BBC ega teised Lääne meediakanalid polnud konflikti ajal Osseetias esindatud. Ajakirjanikud möönsid: loomulikult oli Venemaa valitsus süüdi, et ei suutnud neid sinna organiseerida. Vene poole oskamatus pressiga töötada ning sündmuste ettenägemise puudulikkus andsid Saakašvili valitsusele võimaluse infosõja esimene etapp võita.

Kohe tekkis kõigil kuulajail küsimus: kuidas ikkagi oskasid ajakirjanikud ennast täpselt konflikti alguse ajaks kohale sokutada? Korrespondendid seletasid, et ajapikku kujuneb mingi temaatikaga tegelevatel toimetajatel, reporteritel ja teistel analüütikutel välja teatud sündmustetaju või intuitsioon. Analüüsides olukorda kriisikoldes, tunnetatakse ära, millal „vulkaanipurse“ algab. Selleks siis kas saadetakse keegi sinna või täiendatakse „valvesolevate“ ajakirjanike ridu.

Nii juhtus seekordki. Samuti on igal tõsiseltvõetaval ajakirjandusväljaandel igas kriisipiirkonnas oma palgaliste informaatorite võrk. Vahel aga annavad vihje sündmustega kursis olevad valitsusorganid; seda teemat aga küsitletavad kommenteerida ei tahtnud.

Mis puutub Gruusiasse ja Osseetiasse, siis see piirkond oli juba aastaid pulbitsenud ja valmis plahvatama ning lähikuudel oli toimunud hulgaliselt aktsioone mõlemalt poolt. Nii et – analüütikud tegid omad järeldused.

See kole sõna – genotsiid

Muidugi ei saadud ei üle ega ümber genotsiidist. Kas Tshinvalis toimus genotsiid Osseetia rahva vastu? See küsimus huvitas paljusid.

Viktor Sokirko abikaasa oli rääkinud, et 8. augustil viibis Tshinvalis väga palju inimesi, keda Gruusia eriväelased küllalt eesmärgikindlalt hävitasid. Samuti polnud pärast konflikti Tshinvalis peaaegu ühtki tabamuseta elumaja. Loomulikult oli see tema väitel genotsiid.

Samas tõstatas Gruusia konsul Baltimaades Zurab Marshania, kes samuti oli kohtumisele tulnud, küsimuse grusiinide hävitamisest. Korrespondendid tõdesid, et osseedid põletasid maha kõik gruusia külad ning äärmise jõhkrusega tapsid gruusia sõdureid, kes nende kätte vangi langesid. Nii et ka teiselt poolt oli olnud tegu genotsiidiga. Viktori ja Aleksandri sõnul olevat Vene sõdurid vangilangenud grusiine osseetide eest peitnud.

Mis puutus sõjaväelaste vahelistesse suhetesse, siis ütlesid ajakirjanikud, et mitte mingit lausvihkamist nad ei täheldanud. Vange ei piinatud ega tapetud, vaid vahetati. Samuti olevat ajakirjanikud suutnud mitmest tulevahetusest eluga pääseda, kui olid öelnud, kes nad on.

Samas ei vedanud nii palju Aleksandr Kotsil. See pataljon, kus tema ja Viktor Sokirko vaatlejana viibisid, sattus lõksu ning hävitati peaaegu tervenisti. Raskesti haavatud Aleksandril õnnestus pääseda vaid tänu Viktorile, kes ta tule alt välja vedas.

Dmitri jutustas natuke ka sellest, mis toimus vallutatud Goris, kuhu ta Vene vägedega tagasi tuli. Ta ütles, et need vähesed kohalikud elanikud, kes veel olid linna jäänud, olevat Vene väed vastu võtnud suure kergendustundega. Peale Vene vägede kohalejõudmist olevat lõppenud seal ka röövimis- ja vägivallajuhtumid. Kes olid neis süüdi – kas üsna suurel hulgal vabalt ringi liikunud mägilastest bandiidid, grusiinidest desertöörid või Gruusia vägedes olnud välismaalased, seda ta öelda ei osanud, kuid väitis, et Vene föderaalvägede võitlejad need kindlasti ei olnud.

Vaikiv ajastu

Mida öelda lõpetuseks? Arvan, et täit ja lõplikku tõde Gruusias toimunu kohta me ei tea ega nähtavasti saagi kunagi teada. Kas see lõplik tõde üldse ongi olemas? Karta on, et ei ole. Mõlemad pooled näevad neid sündmusi oma emotsioonimätta otsast. Samas oleks meil vaja püüda mõista mõlemat poolt. Nad ära kuulata ja nende juttude põhjal panna kokku nii objektiivne pilt kui vähegi võimalik.

Samas on aga ääretult kurb, et Eesti kontsernimeedia seda ei tee.

Ürituse moderaator Margarita Kornõševa avaldas kahetsust, et  kohtumisele Vene ajakirjanikega tuli kutsetest hoolimata vaid paar eestikeelsete väljaannete ajakirjanikku.

„Mul on jäänud mulje, et eesti ajakirjanikke ei huvita mitte mingi informatsioon, mis millegipoolest erineb sellest, mida Saakašvili valitsus on algusest peale edastanud. Nad on enda jaoks kõik paika pannud ega taha mitte midagi muud teada. Eesti meedial on äärmiselt mugav viibida omas tões...“ nentis Kornõševa.

Hirmsasti tahaks loota, et see „omas tões“ viibimine on vaid ükskõiksus ja hoolimatus. Sest kui see nii ei ole, oleme tagasi jõudnud vägagi vaikivasse ajastusse, kus iga ametlikule, s.t valitsusele meelepärasele seisukohale mitte vastav informatsioon hävitatakse. Ajastusse, kus ei toimu diskussiooni. Ajastusse, kus on vaid üks seisukoht – ametlik ja seetõttu ainuõige.

IVARI VEE

ivari@kesknadal.ee

Jaga |