Kellele on kasulik sõda Konstantin Pätsi vastu?

ILMAR PALLI,      08. september 2004


Aastaid tagasi ajakirja Luup tööle minnes tekkis mul plaan teha lugu Pätsist ja Oru lossist. Sõitsingi Orule, rääkisin sealsete inimestega, kes Pätsi olid oma silmaga näinud, muretsesin terve hulga pilte Oru lossist erinevatel aegadel kuni praeguste jäänusteni välja. Olin hämmastunud sügavast lugupidamisest, mida Pätsi-aegsed inimesed oma riigi ja selle pea vastu tundsid. Võrreldes kas või suhtumisega tollasesse presidenti ehk Lennart Merisse. Milles asi, küsisin endalt, ega suutnudki rahuldavat vastust leida.
Luubis too lugu kunagi ei ilmunud. Kui ma selle peatoimetajale esitasin, puhkes too südamest naerma. Ning teatas siis, et loo avaldamine ei tule kõne allagi. Alles siis taipasin, kuivõrd naiivne ma tõepoolest olin olnud. Luubi omanik oli ju Pätsi verivaenlase poeg Heldur Tõnisson. Loo avaldamine oleks tähendanud nii peatoimetajale kui mulle kui ka jumal teab veel kellele töösuhte kiiret lõppemist.
Mõnda aega oli lugu mul veel Luubi arvutis, kuni mingi arvutikrahh selle igaveseks kustutas.
Hiljem kuulsin, et Heldur on palganud Pätsi "kuritegude" uurimiseks paar-kolm eesti ajaloolast, kelle töö tulemusi ka Luubis aeg-ajalt avaldati. Mäletan nende hulgast kindlasti Magnus Ilmjärve. Hiljem, kui Luup Helduri käest norralaste tiiva alla läks, oli lõpp ka paljastuslugudel ning varsti ka Luubil endal.
See kõik tuli mulle väga hästi meelde aeg-ajalt üha uutest Ilmjärve sensatsioonilistest Pätsi-paljastustest lugedes. Tänaseks on Ilmjärv jõudnud oma ettevõtmisega nii kaugele, et Päts tunnistatakse üha häälekamalt lurjuseks ja oma rahva reeturiks. Ning mulle meenub ka tuntud ütlus maksmisest ja muusika tellimisest.
Küsimus, kes Päts oli, pole tavaline intellektuaalse vaidluse objekt. See on meile olulisem kui nii mõnigi näikse täna arvavat. Oli ju Konstantin Päts esimese Eesti Vabariigi, eesti omariikluse käilakuju. Ning kas Ilmjärv või tema muusikatellija seda tahavad või mitte, kuid iga hoobiga Pätsile antakse hoop ka Eesti Vabariigile enne ja nüüd. Hakkamata siinkohal spekuleerima, kas Ilmjärv ja tema oletatav isand saavutatuga rahul on, võin kindlalt väita, et kõik see sobib kui rusikas silmaauku meie suurele idanaabrile.
Pätsu-vastaseid seisukohti omaks võttes tuleb õigus anda kõigile neile, kes on nõukogude koolides käinud ning eest ja takka selleaegset ajalookäsitlust tuupima pidanud. Päts oli kaabakas, kogu Eesti Vabariik kodanlik värdsünnitis, millest päästis meid suur idanaaber siia siinsele (töö)rahvale oma punast sanatooriumi luues. Jah, te olete sellest rääkinud ...
Nüüd on siis lõpuks leidunud mees ka n-ö oma poiste hulgast, kes nõukogulikku ajalookäsitlust ausa eesti ajaloolasena objektiivse uurimistöö tulemusena ka kinnitada võib. Ning kummaline kokkusattumus või mitte, kuid Ilmjärve Pätsi-uuringutele sekundeerivad ka meie ajakirjanduses sagenevad väljaastumised eesti poiste tegude vastu nii teises ilmasõjas kui ka sellele järgnenud aastatel. Teisisõnu, hoobid sajavad nii Eesti Vabariigi kui ka selle eest võidelnute pihta. Meie seni nii uhke ja väärikana tunduv minevik omandab tasahilju hoopis teistsuguseid ehk hoopis tumedamaid toone. Ning lõppu pole nähagi ... Veel enamgi. Kui meie riigijuhid minevikus sellised olid ja oma piiritus ahnuses meie verivaenlase teenistusse astusid, siis miks peaksime uskuma oma tänaseid juhte ja õpetajaid? Tosina-aastane taasiseseisvuspraktika on nii mõnigi kord ju selgemast selgemini näidanud, et raha neilegi üle kõige armas näikse olevat. Ning kui raha on asi üle kõige, kas ongi siis nii tähtis enam see viis, kuidas teda hangitakse? Mis takistab siis Eesti alamat mõtlemast, et küllap on reeturid nemadki, naabri palgal? Ja nii edasi, ja nii edasi ...
Selge on see, et vaatamata erinevatele ajaloouuringutele ei seisne meie minevik ega olevik mingis vati sees ja tiiva all elamises, nagu nii mõnigi kurat teab kellele kasulik idioot näib ise seda uskuvat ja meile sisendavat. Sellest, milline on meie ajaloopilt, sõltub ka meie vastupanuvõime nii praegustele kui tulevastele katsumustele. Sõnnik ja soo pole sobivad toetuspunktid.
Niisiis on ajalooküsimus meile nii või teisiti ka julgeolekuprobleem. Ning me peame teadma, kes Ilmjärve ning tema uuringuid ja millistel eesmärkidel rahastab, kust ta oma allikad hangib. Tõepoolest, Pätsi näime me iga päevaga üha vähem uskuvat, kuid miks peaksime me kõhklemata uskuma Ilmjärve? Enne vastusteta eelmainitud küsimustele kujutavad Ilmjärve suurteosed endast labaselt öeldes kahtlast ja kuritegelikku jama. Näiteks: mis ajast oleme me hakanud võtma stalinlikke dokumente kui usaldusväärseid Eesti ajaloo allikaid? Milliste argumentidega saab üldse nende usaldusväärsust kinnitada? Juba ülikoolis õpetatakse ajaloolastele sellist algtarkust nagu ajalooallikate kriitika.
Enne oma sensatsioonina välja mängitud paljastustega rahva ette astumist peaks Ilmjärv vastama kõigile oma põhjapanevaid uuringuid puudutavatele küsimustele. Tänini on need jäänud saladuseks.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (8)