Raha ja võim

HERBERT VAINU,      26. november 2003


Kas plutokraatia pidurdamine on võimalik?

Ülo Kaevats kirjutab Postimehes, et praeguses Eesti poliitilises elus annab end tunda kalle raha võimule, mida rahvusvahelises terminoloogias nimetakse plutokraatiaks. Selle tugevnemisele näib olevat rajatud ka valitsuskoalitsiooni parteide rahastamise reform.

Eesti lähiminevikku tänapäevaga võrdlevates ülevaadetes väidetakse, et erinevalt totalitaarsest riigist elame nüüd demokraatias, mis on progress. Liitsõna "demokraatia" on tulnud vanakreeka keelest ja koosneb kahest sõnast : demos - rahvas ja kratos - võim. Seega siis "rahva võim".
Põhjenduseks tuuakse tavaliselt, et vabadel valimistel annab rahvas hääle erinevaid seisukohti esindavatele parteidele ning rohkem hääli ja rahva mandaadi omandanud parteid saavad parlamendis rohkem kohti ning moodustavad valitsuse, kes oma tegevuses toetub põhiliselt parlamendi enamusele.

Vseviov viitab mütokraatiale

4. novembri Postimehes kirjutab David Vseviov, et sõna "rahvas" on vaid müüt. Sellest peaks loogiliselt tulenema, et praegu on meil hoopiski müüdi võim ehk mütokraatia.
Vseviovi artikkel on vastuseks Postimehes 31.oktoobril ilmunud Ülo Kaevatsi kirjutisele "Rahast ja rahvast". Kaevats konstateerib, et Eesti viimastel valimistel langes parteide kohtade arv 97% ulatuses ühte nende poolt valimiskampaaniasse paigutatud raha hulgaga.
Vseviov sellele vastu ei vaidle, isegi muretseb selle pärast, kuid lisaks rahvale nimetab ta müüdiks ka sellise ülikonkreetse ja täpselt kokkuarvestatava nähtuse nagu raha. Seejuures ei vaevu ta esitama - mis oleks nähtavasti ka võimatu - mingisuguseid argumente selle põhjenduseks, nagu ta teeb rahvast müüdiks kuulutades.
Seda juttu oli eriti naljakas lugeda, kui ma olin just äsja tutvunud raamatuga, milles väidetakse, et paljude rahvaste kirjeldused maakera elu ja inimese tekkimisest ning arengust aegade hämaruses, mida on kaua peetud müütideks, on üsna kenasti kooskõlas uusimate, eelmise aastatuhande lõpu uurijate leidudega maakoorest ja nende tõlgendamisega mitme soliidse teadlase poolt.
Tahaks Vseviovilt küsida, kuidas ta defineerib müüti, kui ta selle alla viib nii raha kui rahva. Ning kui sellisest kummalisest mõttekäigust loobuda, kas siis mitte ei peegelda Kaevatsi faktid, et praeguses Eesti poliitilises elus annab end tunda kalle raha võimule, mida rahvusvahelises terminoloogias nimetakse plutokraatiaks. Ja mille tugevnemisele näib olevat rajatud ka valitsuskoalitsiooni parteide rahastamise reform.

Literaturnaja Gazeta versioon: inimesi programmitakse

Kaevatsi tõstatatud probleemi ennast, kui palju läänelikus demokraatias on rahva ja kui palju raha võimu, on teatavasti poliitilises kirjanduses põhjalikult käsitletud. Süüvimata nüanssidesse, juhiksin tähelepanu materjalile, kus vaadeldakse küsimust teisest vaatenurgast.
Värskes 42. Literaturnaja Gazetas (minu arvates on see leht läinud võrreldes nõukogude ajaga palju mõtterikkamaks) publitseeriti intervjuu Moskva Ülikooli professori, Vene Teaduste Akadeemia tegevliikme Sergei Rastorujeviga, kes hiljuti avaldas tähelepanuväärse raamatu "Informatsioonilise sõja filosoofia". Ta analüüsib praeguse paljukiidetud infoühiskonna varjukülgi. Esijoones seda, kelle käsutuses on raha ja sellega koos ka parimad ajud, kellel praegusel info-(meedia, Internet jne)ajastul varsemaga võrreldes, eriti valimiste eel, on palju suuremad võimalused inimeste mõjutamisteks.
Või nagu ta ütleb - programmimiseks. See võib ta sõnade kohaselt isegi riikidevahelised sõjad välja tõrjuda: "Inimese programmimine on odavam, kiirem ja kergem kui tapmine."
Autori arvates läheb infoühiskonna arenedes raha ja võimu omajatel inimeste programmimine üha kergemaks. Ta ei näe selleks mingit takistust. Välja arvatud ehk see, mida osaliselt kasutati Antiik-Kreekas ja mida kiitis ka Aristoteles. Nimelt inimeste vastutusrikastesse riigiametitesse määramine liisu heitmisega. Lahjeneks küll ametisse asuvate inimeste kompetentsus, kuid vähem jõuaksid võimu juurde egoistlikud, ainult oma kliki huvidele mõtlevad trügijad. Mis oleks nii Aristotelese kui ka Rastorujevi arvates tähtsam.
See esialgu sümpaatne mõte võib aga osutuda ebaotstarbekaks praeguste võimustruktuuride keerukuse ja kompetentsusnõuete tõttu võrreldes Antiik-Kreeka oludega. Küsimus, mille tõstatas Kaevats Postimehes, on aga olemas. Mitte ainult Eestis. Oleks hea, kui sel teemal areneks välja diskussioon. Tuldaks lagedale originaalsete mõtetega, millest parimaid valides ja ellu rakendades võiks Eesti hankida kuulsust tõsise poliitilise probleemi optimaalse lahendamise kaudu.

Inimese programmimine raha abil on odavam, kiirem ja kergem kui tapmine.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)