Uus kodu Loopealsel: rõõm ja kurbus korraga

 Otsisin rõõmu, kuid leidsin hoopis nukruse. Iga uus algus on millegi vana lõpp. Meie jaoks on see hüvastijätt oma vana koduga – koduga, kus elatud 20 aastat; koduga, kus enne meid elas minu vanaema 35 aastat. Pikk seotus ühe paigaga keset linna, vaikses ja ilusas Süda tänavas. Sellest saab nüüd vaid mälestus.

 Sümboolne küüditamise kuupäev

Ma ei tea, kas Tallinna linnavalitsus teadlikult valis just 25. märtsi munitsipaalmajade avamise päevaks või oli see juhus. Väga sümboolne oli see igatahes küll.

Kohutav on mõelda aastakümnete taha jäävatele hirmsatele sündmustele, mil tuhanded eestlased pidid jätma oma kodu ning loomavagunites sõitma vastu teadmatusele. Paljud neist jäid Siberimaale. Needki, kes tagasi tulid, ei leidnud lohutust. Nende majapidamised olid hävitatud, kodud olematuks muudetud. Selliseid läbielamisi on raske mõista, sest nende tunnete sügavus on hoomamatu. Pole kahtlust, et need represseeritud väärisid väärikuse taastamist ja kompensatsiooni.

Kuid millal kompenseeritakse nende inimeste läbielamised, valu ja vaev, mis on sündinud Mart Laari valitsuse algatatud „varade tagastamise“ käigus? Tundub, et seekordne kannatuste tekitamine oli oma iseloomult mõneti veel hirmsamgi, sest nn represseerijaiks olid kallid kaasmaalased, kelle otsused korralikult läbi mõtlemata. Paljud taasiseseisvunud Eesti riigi kodanikud said hetkega endale külge sildi sundüürnik, mis tänases kontekstis on paljude arvates võrdne saamatusega, elu hammasrataste vahele jäämisega, asotsiaalsusega.

Usun, et palju on häid, hoolsaid ja vastutustundlikke omanikke, kelle südameasjaks on hoolt kanda oma (tagastatud) vara eest ning kes austuse ja lugupidamisega suhtuvad üürnikesse, sealhulgas sundüürnikesse. Küllap paljud tänased omanikud mõistavad, et nende vara oli veel alles paljuski tänu sellele, et needsamad probleemsed sundüürnikud elasid neis majades ja hoidsid kortereid aastakümneid korras just nii, nagu see tol ajal võimalik oli.

Popsist saab mõisnik

Kuid alati on erandeid. Nii ka omanike ja üürnike hulgas. On suurim õnnetus, kui pops saab mõisnikuks. Kahjuks sai meie pere saatuseks elada just sellise omaniku majas, kelle ainsaks sooviks oli koguda raha, kuid selle eest midagi vastu pakkuda ei tulnud pähegi. Kord, kui torud pakasega kinni külmusid, soovitas omanik lund sulatada, kui juua tahame.

Miks ma sellest kirjutan? Seepärast, et see näitab omanikuks olemise rasket saatust, sest peale üüriraha-ülekannete kontrollimise tuleb kahjuks tegelda ka probleemidega, mis majaomanikul paratamatult päevakorda kerkivad. Ja sellepärast ka, et see iseloomustab ilmekalt omanike haledama poole vaimse ja emotsionaalse intelligentsuse taset.

„Miks pole te siis endale kodu ostnud?“ küsivad vist paljud. Kuid uskuge või mitte, kõigis inimestes ei voola omanikuverd ja mõnel puudub igasugune kirg saada korteri- või majaomanikuks. Inimene vajab katust pea kohale, et elada kõige tavalisema inimese tavalist elu. Kas puudub neil julgus ja pealehakkamine? Või prevaleerib neis hoopis kaine mõistus, mis on ajendatud soovist elada  ilma igapäevaste võlgade, liisingute ja laenudeta?! Kas selline süütu soov on tänases Eestis anomaalia ja normiks on vaid end „lõhki“ laenanud inimesed? Kuulupoolest pidavat ka kohtutäituritel algama „hullud päevad“, sest nii mõnigi „lõhkilaenanu“ võib end ilusa kodu asemel tulevikus hoopis tänavalt leida.

Olin naiivne, sest uskusin siiralt, et ka omanikuga majas on võimalik elada ja lahendada kõik  probleemid. Eksisin –  meie lool oli teistsugune lõpp. Ei sündinud mingeid kompromisse, polnud vähimatki hoolimist ega omanikupoolset huvi lahendusi leida. Vähe sellest – kadu ja hävingut tekitati hoopis juurde.

Inimesed sammaste varjus

Kolmteist viimast aastat on meeltes olnud vaid mure oma kodu pärast. See on väsitav ja piinav tunne ning seda mõistavad vaid need, kes midagi samasugust ise on läbi elanud. Näiteks vanaproua Tina tänavast, kellel korter on ju veel armuliselt alles, aga maja selle ümbert lahti lammutatud.

Kas pole naljakas, kui kaks korda reha peale astutakse? Veel naeruväärsem on see, kui lakkamatult takerdutakse sammastesse. Eestis on viimasel ajal peaasjalikult ja kärarikkalt tegeldud monumentidega: Lihula mäss, Peeter I skulptuur Narva, unustamatu Pronksiöö Tallinnas, ja nüüd siis klaasist rist. Inimene on viimasel ajal kõikvõimalike sammaste taha peitu jäänud. Tahaks tuntud telesaate eeskujul küsida: „Kaua võib?“ 

On kurb, et riik, kes algatas nn uusrepresseerimise, vastandades elanikkonna omanikeks ja mitteomanikeks, ei ole olukorra lahendamiseks suurt midagi teinud. Need, kes oma turvalisest kodutundest ilma jäid, on seni saatuse meelevallas. Sundüürniku enda hooleks on käia omanikuga kohut, kirjutada lakkamatult avaldusi – otsida õigust ja kaitset, seda enamasti leidmata, ning teha seda kõike riigi toetuse ja abita. Valitsused pole suutnud või pole tahtnud mõelda nendele inimestele, nende saatusele, kes tagastamistuhinas jäid enesest sõltumata hammasrataste vahele.

Kuigi mu usk sellesse, et riik ükskord ka tavalise inimese vastu huvi tundma hakkab, on ammu kustunud, soovin siiski, et valitsused hakkaksid tegelema riigi kodanike jaoks kõige olulisemaga – kindlustades neile töö, kodu ja tervise!

Tallinn taastab inimõiguse

Olen tänulik Tallinnale, oma kodulinnale, ja praegusele linnavalitsusele, kes taastas minus usu ühte olulisemasse inimõigusesse – iga inimese õigusesse oma kodule. Riik seda  pole suutnud!

Ainult kohalike omavalitsuste suurte pingutustega püütakse leida inimväärset lahendust ka sundüürnike koduprobleemile. Tallinn on seda teinud edukalt, sest minu uus kodu on  Pirita-Kose kaljupangal, Loopealsel, kus 25. märtsil avas linnapea Edgar Savisaar sealse esimesena valminud munitsipaalmaja, mille on püstitanud ehitusfirma Skanska. Südamerahu ja ilmselt ka turvatunde leiavad nendes sajad pealinna pered.

Maha tuleb jätta koht (loe: kodu), millega sind seob aastakümnete jagu isiklikke ilusaid mälestusi. Aga minna tuleb, kolimisautode vurisedes, sest nii edasi kesta ei saa! Inimene vajab endale kodu, kus ennast turvaliselt tunda.

Hinges on rõõm ja kurbus korraga – minejate, jääjate ja enda pärast.

[fototekst]  KAUA VÕIB: Riik ei ole tagastatud majadesse lõksu jäänud maksumaksjatele sentigi oma koduprobleemi lahendamiseks eraldanud. Tallinn pakub esialgse lahendusena munitsipaalmaju, kuid paljusid sundüürnikke elu linnaüürnikuna ei rahulda, kuna teised said oma tööaastate eest erastada korteri.

ANDRUS ROOS, senine sundüürnik, Eesti Vabariigi kodanik, parteitu tallinlane

Jaga |