Lucase „Eesti rakett" sarnaneb uuele „Challengerile"

Lucase valikulisus ei tohiks kedagi imestama panna, sest The Economist'i Kesk- ja Ida-Euroopa korrespondent on ammune Mart Laari ja tema liberaalsete reformide austaja ning kahekordse ekspeaministri sõber. Informeeritumad lugejad mäletavad, et juba 1990-ndatel liikus Euroopas kõlakaid, et Laar ostis riigi raha eest suurtes majandusväljaannetes terveid lehekülgi, kus Lääne ärimeestele jutlustati „Eesti majandusimest".

Eesti dividendid otsas

Tunnistan, et riiklik promo tõi Eestile teatud dividende, ning siia voolasid investeeringud. Samas ei suutnud need investeeringud Eestit kaitsta kahe suure kriisi eest - 1998. ja 2009. aastal. Vähe sellest, 90-ndate lõpul hakkasid välisinvestorid oma investeeringuid hoopis välja viima, mistõttu  muutusid probleemid majanduses veelgi teravamaks. 2000. aastate teisel poolel provotseerisid just välispangad, meie valitsuse mahitusel, laenubuumi ning n-ö istutasid Eesti rahva laenunõela otsa.

Lucas kirjutab, et augustiga võrreldes oli septembris Eesti tööstustoodang suurenenud 21,7 protsenti, eksport aga 41 protsenti.  Postsovetliku majanduse spetsialisti arvates on Eesti kriisi ajal kaotatu juba tasa teinud. Veel vaimustub Lucas tõsiasjast, et nii eurotsooni kui ka NATO-sse pääsedes on Eesti suutnud mõlema „klubi" kriteeriumidele vastata. Nii et „Toompea unistaja" Andrus Ansip võib hinge tõmmata.

Nüüd aga arvudest, millest The Economist vaikis, kuid millest on rääkinud teised allikad. Nii peegeldavad Riigikogu majanduskomisjoni liikme Arvo Sarapuu andmeil kõrged tootmis- ja ekspordinäitajad vaid seda, et Eesti on ära kasutanud naaberriikide elektridefitsiiti ning hakanud neile seda energiat suurtes kogustes ja kallilt müüma. Võib ju öelda, et eksport on eksport, kuid Sarapuu leiab, et säärane eksport võib kergitada elektrihindu ka meie kohaliku tarbija ja Eesti tööstuse jaoks - hinna dikteerib ju nõudlus.

Eestlastel tööd rohkem, palka vähem

Lucase artiklist puudub veel teisigi arve. Eurostati andmeil Eestis sel aastal tööpuudus mitte ei  vähenenud, nagu pajatab meie valitsus, vaid jätkab tõusu, olles kolmanda kvartali lõpuks jõudnud 18,6 protsendini. Stenbocki majale lähedased majandusmehed põhjendavad seda Eesti ettevõtete efektiivsuse tõusuga. Mis siis ikka, eks sel juhul räägib efektiivsuse tõusust ka see, et aastaga on Eesti ettevõtete töötasukulud  vähenenud 6 protsenti. Teiste sõnadega: inimesed teevad rohkem tööd (koondatute arvel), kuid palka saavad vähem.

Eesti ettevõtluse efektiivsuse kasvus paneb kahtlema veel üks arv, mille on edastanud  Statistikaamet. Nimelt on investeeringud Eesti ettevõtetesse kahanenud 16 protsenti, samal ajal kui kasumid on kolmandiku võrra kasvanud. Teiste sõnadega, meie ettevõtjad eelistavad tulevikku suunatud  investeeringute asemel oma kasumit teisiti paigutada - kas siis uusi luksusautosid ja jahte ostes või lihtsalt hoiustades oma raha mõnes kindlas Lääne pangas. See on muidugi nende endi asi, kuid kahtlused Eesti ettevõtluse päikeselises tulevikus süvenevad.

On veel mõni ebameeldiv arv, millega saaks Lucase artiklit illustreerida. Viimase nelja aastaga on allpool vaesuspiiri elavate inimeste arv kolmekordistunud - tõusnud 7 protsendilt 20-le. Need on juba OECD (Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsioon) andmed. Kui majanduskasvuga kaasnevad nii suured sotsiaalsfääri vapustused, kerkib tahtmatult küsimus: milleks muuks on seda vaja, kui selleks, et üksikud saaksid oma taskuid täita, valitsusjuht aga kusagil Brüsseli koridorides endale pehmet maandumist ette valmistada?

Näib, et Edward Lucas katsub imiteerida toda teist, kuulsat filmirežisööri Georg Lucast. Ent Edwardil õnnestus vaid üks asi: ta on omandanud fantastikažanri. Ta ju ei arvesta, et kuigi selliseid planeete, kus toimub filmi „Tähesõjad" tegevus, tegelikkuses pole, tahavad vaatajad ikka näha ulmet. Kuid justkui tõsise ajakirjaniku poolt justkui tõsises väljaandes kirjutatud justkui tõsisest artiklist oodatakse midagi hoopis enamat.

ALEKSANDR TšAPLÕGIN

aleksandr@kesknadal.ee

Jaga |