Tallinlane on väärtus!

intervjueeris Urmas Liiv,      20. märts 2002




Lähinädalatel kohtute mitme oma kolleegiga teistest Läänemeremaade pealinnadest. Millise linnaga peaks Tallinn kõige rohkem sarnanema?

Tallinnal on nii palju eripära, et ühtki teist oma piirkonna linna ta jäljendama ei peagi. Meil on unikaalne asend ja sellest tingitud ajalugu, meil on haruldane vanalinn kui ajaloo tunnistaja. Küsimus pole mitte selles, kuidas olla kellegi teise moodi, vaid selles, kuidas olemasolevat ning ainulaadset väärtustada. Meie linnal on ainulaadne struktuur: Tallinn paikneb Eestis, aga Eesti oma Riigikogu ja valitsusega paikneb Toompeal, mis on Tallinnas. Niisugust all-linna ja üla-linna ajaloolist kontrasti pole ei Riias, Helsingis, Stockholmis ega Kopenhaagenis. Lähim koht, kus seda näha võib, on Praha. Ja hea oleks, kui me oma all-linnana mõistaksime mitte ainult selle tuumikut vanalinna, vaid annaksime ajaloolise väärikuse teadvuse ka teistele linnajagudele. Siinkohal tahaksin veel kord tunnustada Tallinna aukodaniku Robert Nermani tööd, kelle viimast, "Pelgulinna"- raamatut ma praegu huviga loen.

Üle-eelmine linnapea Jüri Mõis võttis loosungiks: Tallinnast saagu Läänemere piikonna kõige kiiremini arenev linn! Milline on Teie loosung?

Iga hinna eest kiiruse tagaajamine ei ole eesmärk omaette. Minule jäi küll ebaselgeks, kuhu tollane linnavalitsus kiirustas. Igatahes oli seegi kiirustamine seotud laenamisega - mäletatavasti arvutas Jüri Mõis, kui palju laenu me ühe tallinlase kohta veel võtta võime. Tõnis Palts tahtis sarnast laenupoliitikat jätkata ja võõra rahaga linna arendada.
Praeguse linnavalitsuse seisukoht on teistsugune. Loomulikult stimuleerime ka meie linna arengut ning toome investeeringuid. Aga uuele linnavalitsusele tundub, et me ei tohi end orjaks laenata. Linna tulevik sõltub ka sellest, kui väärikana tallinlased ennast täna tunnevad. Eestil tervikuna on tohutu paigaväärtus, ning oma eriline paigaväärtus peaks olema ka igal Eesti linnal: Tallinnal üks, Tartul, Pärnul, Narval, Jõgeval, Võrul, Haapsalul jne Igaühel oma. Aga väga oluline on, et inimene tunneks oma kodulinna väärtust. Tallinna uus linnavalitsus pole spetsiaalselt mingit loosungit välja mõtelnud, aga põhimõtte, millest ta lähtub, võiks vist sõnastada nii: Tallinn on väärtus!

Meie linnal on terve rida aukodanikke, keda üldiselt ei tunta. Kas nende omal alal silmapaistvate ja rahva hulgas lugupeetud inimeste arvamusega arvestatakse ka kuidagi linna asjade otsustamisel?

Me astume juba esimesi samme, et moodustada Tallinna Aukodanike Kogu. Meil on praegu üle 40 aukodaniku - kui niimoodi nimetada Tallinna vapimärgi ja Tallinna teenetemärgi kandjaid. Kahtlemata tuleks nende seisukohti arvestada, sest aukodanike kogu moodustab ju omamoodi "rahvaparlamendi". Ta võiks olla linnapea nõuandev organ, mis oma istungeid peaks Raekojas. Sedakaudu leiaksid linnarahva probleemid ning arvamused veel ühe kanali, kuidas linnavalitsuse teadvusse jõuda.

Uuest linnavalitsusest püüab opositsioon jätta haridus- ja noortevaenulikku muljet - alates sellest, et Kopli Kunstikoolile ei antud remondiraha, 21. Keskkooli remont hinnati liiga kalliks… Kas nõustute?

Ei nõustu mitte mingil juhul! Kedagi ei tohi petta, eriti mitte noori. Aga just seda tegi eelmine linnavalitsus, jagades vastutustundetuid lubadusi oma veelgi vastutustundetuma laenupoliitika alusel. Samas püüti varjata, et tegelikult makstakse tulevikus võlg tagasi nendesamade laste taskust, kellele täna näiliselt "kingitusi" tehakse.
Loomulikult on Tallinna koolid ja muud laste- ning noorteasutused meie tähelepanu all. Aga meile pole see mitte laenuavantüür, mille loogika kohaselt Kopli Kunstikooli õpilased oleksid pidanud protestima remondirahadega ülefinantseeritud 21. kooli ees, vaid järjekindel eelarvepoliitika, mis arvestab kõikide või vähemalt maksimaalselt suure hulga Tallinna kooliõpilaste vajadusega.

Kas Tallinn on lastesõbralik linn? Kas Tallinn on vanuritesõbralik linn?

Praegu ei ole Tallinn ei üht ega teist veel sel määral, nagu ta olla võiks. Kui me enne rääkisime tallinlaseks oleku väärtustamisest, siis mõtlesin ma mitte üksnes töövõimelist elanikkonda, vaid ka pensionäre, kelle tööpanus on täna Tallinnas meil silmaga näha, ja lapsi ning noori, kes pärast meid seda linna ehitama ning arendama hakkavad.
Vanurite ja noorte elujärge kujundavad meil praegu eeskätt riiklikud õigusaktid. Pensioni ja lastetoetuse süsteem on paika pandud Toompeal. Aga linnal peab olema võimalusi saada palju lastesõbralikumaks ja vanuritesõbralikumaks, üldse inimsõbralikumaks, kui ta praegu on. Linn ei ole ju eeskätt mitte majad ja tänavad. Linn - see on esmajärjekorras inimesed, kellele need majad ehitatakse ja tänavad rajatakse. Tallinna ei saa väärtustada, väärtustamata tallinlast.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)