„Eesti aktsent" vene meediaturul läbi ei lähe

Aprilli keskpaigas ja mai esimestel päevadel lõpetasid Eestis ilmumise kaks venekeelset päevalehte kolmest - Vesti Dnja ja Molodjož Estonii. Loogiline oli, et pärast konkurentide kadumist (nende summaarne trükiarv oli 14 000) oleks pidanud venekeelne Postimees otsekohe kasvama. Seda aga ei juhtunud: Ajalehtede Liidu andmetel jäi venekeelne Postimees aprilli tasemele - 10,8 tuhat.

Selleks et mõista, miks mitte-eestlased eelistavad jääda üldse ilma infota, selle asemel, et lugeda 90 protsendi ulatuses tõlkematerjali, on vaja meenutada, mis juhtus 2007. aasta aprillis. Pärast "pronksiööd" ilutses eestikeelses Postimehes juhtkiri paljuütleva pealkirjaga - "Tundmatu vene pätt". Venekeelses versioonis seda artiklit, tõsi küll, ära ei trükitud. Samas aga oli üldine meelsus juhtunu suhtes mõlemas väljaandes ühesugune: küll ikka oli hea, et Ansip need venelased „paika pani"...

Kui meenutada, mil määral tõusis Ansipi populaarsus pärast Pronkssõduri äraviimist, saab mõistetavaks, et selline suhtumine asetleidnusse väljendas eesti ühiskonna suurema enamuse meelsust. Venelastes nähti uue jõuga ohtu eesti ühiskonnale ning sõna "venemeelne" omandas - mitte ainult internetikommentaarides, vaid ka tõsistes massiteabevahendites - vaat et sõimusõna staatuse.

Seda, kas venekeelse Postimehe lugejatel meeldib olla sellises inforuumis, näitab ära lehe trükiarv: kui 2007. aasta aprillis oli  tiraaž 20 tuhat, siis pärast seda hakkas kiiresti langema, praeguseks on see lausa kaks korda väiksem. Ja nii läks, vaatamata sellele, et ajaleht tegi kalleid reklaamikampaaniaid, pakkudes tellimusi isegi venekeelse pressi kohta täiesti naeruväärse raha eest - näiteks 99 krooni poolaastaks. Inimesed lihtsalt ei tahtnud oma raha eest, mis siis, et odavalt, iga päev lugeda  eesti enamuse suhtumisest neisse.

Nagu näitavad elanikkonna küsitlused ja nagu tunnistab ka Eesti massimeedia, on suhtumine Ansipisse viimasel ajal tunduvalt muutunud: vaimustus on asendunud ärritusega. Võib-olla ma eksin, aga tundub, et eestlaste suhtumine mitte-eestlastesse on jäänud samaks: venelane on mingi teadusele tundmatu loom, keda on vaja taltsutada, kusjuures võib seda teha ka veekahuri abil, mis pärast "pronksiööd" osteti.

Sellisel juhul on situatsioon säärane: vene informatsioonitarbijad ei ole huvitatud ammutama teavet neile antud kruusist. Aga eesti ühiskond, vähemalt eestikeelse kirjutava ajakirjanduse järgi otsustades, pole valmis mitte-eestlastele adapteeritud kaupa pakkuma. Ja asi ei ole siin mitte ühes ajakirjandusprojektis, vaid selles, et meie riigi kaks ühiskonnaosa on jäänud teineteise jaoks "muulasteks". Nad ei oska või ei taha teineteist mõista, isegi kui püüavad ühes keeles rääkida.

ALEKSANDR TŠAPLÕGIN, ajakirjanik

[fototekst]  VENEKEELNE POSTIMEES: Tänaseks ainus venekeelne päevaleht Eestis, kuid sellegi trükiarv langeb aina.

Jaga |