Adenauer - Saksa riigimees, kes ei valitsenud inimesi, vaid teenis neid

Rajas sõjarusudele õitsva riigi

Naastes suurde poliitikasse 70-aastasena, suutis Adenauer hitlerliku Reichi varemetele üles ehitada tõelise rahvariigi, kus selline elatustase, millest ükski utopist isegi unistada ei osanud. Kuigi ta asus riigitüüri juurde siis, kui Saksamaal valitses täielik kaos ja laostumus, kui kunagiste Berliini, Nürnbergi, Kölni, Hamburgi jne majesteetlike katedraalide ja bürgerimajade põlenud skelettides uitas vinge tuul, keerutades üles tolmu ja kirbet tuhka. Teed olid täis sõjapõgenikke. Sakslasi kohutas ööd kui päevad luupainajana teadmine, et vene kasakad joodavad oma hobuseid nende pühas Reinis. Polnud peavarju, polnud süüa -- puudus oli kõigest...

Kogenud poliitikuna tegutses liidukantsler tasakaalukalt. Püüdis oma rahvast lohutada, tõreles nendega, kes olid nii kergelt läinud natsiideede õnge. Kuid mingisuguseid reaparteilaste tagakiusamisi, mingit nõiajahti ta ette ei võtnud. Adenauer on ka öelnud: "Aastad annavad inimesele kogemuse, mida ei asenda millegagi, ka mitte kaasasündinud intellektiga. Poliitikute jaoks on see eriti oluline."

Päästis oma rahva au ja uhkuse

Võitluses võimu pärast tuli Adenaueril 1949. aastal USA, Suurbritannia ja Prantsusmaa okupatsioonitsoonidest moodustatud Saksamaa Föderaalvabariigi parlamendi (Bundestag) valimistel rinda pista vägagi tugevate vastastega, nii natsi- kui ka kommupartei tegelastega. Viimased nõudsid NSVL-i taolist riiki, sotsdemid -- tähtsate tööstusharude riigistamist koos plaanimajanduse elementidega. Neid toetasid inglased -- et aga saaks välja juuritud igasugused militarismi ja natsismi algedki. Adenauer arvates polnud tähtis, kuidas nimetatakse valitsusparteid ja millised on selle loosungid, tähtis on see, mida partei teeb rahva käekäigu heaks. Teha tuli eluliselt vajalikku, lähtuda igitõdedest. Ei mingeid poliitilisi eksperimente!

Lääne-Saksamaa föderaalkantsleriks saanud Adenauerile andis tema arst  küll valitsemisloa, aga ainult aastaks või kaheks. Tema aga jäi ametisse 14 aastaks...

Mõni nimetab Adenauerit suurimaks saksa poliitikuks pärast Bismarcki, kuigi, ausalt öelda, on temal teeneid isegi rohkem kui keisririigi rajajal. Kui Prantsusmaa ja Inglismaa tulid Teisest maailmasõjast välja võitjatena, siis temal tuli päästa oma rahva au ja uhkus ajal, kui see pärast sõda oli süüdimõistetute pingil, kogu maailma jalge ees.

Inimene, aga mitte riik!

"Rahva viletsus on hea pinnas utopistidele," kuulutas Adenauer. "Tulles võimule, asuvad nad isikut maha suruma, muudavad inimese mutrikeseks. Saksamaal aga tuleb luua selline ühiskonnakord, kus inimene on kogu vaimse elu, kogu inimtegevuse keskmes. Et igaühe  isiklik väärikus oleks aukohal ja kaitstud kõigi võimustruktuuridega. Tähtis olgu inimene, aga mitte riik."

Adenauer mõistis hästi -- marksistidel oli õigus, et üks õige riik on selline, kus tuleb saavutada heaolu mitte ainult ülemkihile, vaid elanikkonna enamusele. Et tuleb rajada võimalikult lai eraldusriba ülikute ja kehvurite vahele -- tekitada tugev keskkiht. Ülikute all ei pidanud ta silmas tõusikuid, viimaseid poleks pidanud üldse olema. Adenaueri põhimõte oli: sotsiaalselt orienteeritud turumajandus on kutsutud ühendama maksimaalse majandusliku kasu sotsiaalse õiglusega. Ja kui teha seda, tagades sõltumatu kontrolli monopolide üle,: osutub võitjaks parim kaubatootja.

Oma valimisvõitluses tõstis Adenauer esikohale mitte Saksamaa ühendamise, vaid inimestele eluaseme tagamise. Sel ajal oli ilma peavarjuta kuus miljonit läänesakslast.

Konrad Hermann Joseph Adenaueri (sünd. 1876 Kölnis katoliiklikus peres) poliitikukarjäär algas 1902. aastal, kui noorele advokaadile tehti ettepanek tulla Keskpartei esimehe nõunikuks Kölni linnavolikokku. Hiljem sai temast Kölni linnapea. Tollalgi näitas ta end poliitikuna, kes kainelt arvestas tegelikkust ja, nagu hea malemängija, nägi viis-kuus käiku ette. Kui temast oleks saanud riigikantsler, kelleks teda ka kandideerima seati, aga kelleks sai Hitler, siis arvake ise, kuidas oleks võinud ajalugu kujuneda. Kuigi, jumal teab, kes selle koletu veresauna tegelikult kokku klopsis... 

Tasakaalukas Adenauer tõusis püsti ja...

Kartmatult kaitses liidukantsler Adenauer saksa rahva huve rahvusvahelisel areenil, kuigi kõik oli üsna problemaatiline. Oli ju Saksamaa ikkagi Nürnbergi tribunalis hukka mõistetud, peaaegu paariaks kuulutatud, jäetud suurema sõnaõiguseta. Adenauer oli kindlalt vastu suurettevõtete demonteerimisele, sest see oleks sakslased jätnud ilma paljudest töökohtadest. Kategooriliselt lükkas ta tagasi inglaste ettepaneku natsionaliseerida rasketööstus.

Ere näide Adenaueri kartmatusest oli seegi, kui ta 1955. aastal sõitis Moskvasse, et sisse seada diplomaatilisi suhteid NSV Liiduga. Läbirääkimised kulgesid raskelt, kohati lausa dramaatiliselt. Kui Adenauer nõudis, et kümme tuhat saksa sõjavangi lõpuks tuleb koju lasta, oli parteijuht Nikita Hruštšov prahvatanud: "Need vangid on ju sõjakurjategijad!" Oli karjunud ja rusikaga ähvardanud. "Siis tõusin ka mina püsti ja tõstsin rusikad," meenutas Adenauer hiljem. "Hirmsaid asju tegite ka ise Saksa territooriumil, aga sina tuled minu suunas rusikaid viibutama!" See oli ennekuulmatu! Olukorra päästnud valitsusjuht Nikolai Bulganin, kes lubanud kantslerile, et sõjavangid saavad pärast doktriini jõustumist vabaks. Ja nii läkski. (Meiegi mäletame, kuidas saksa sõjavangidest ehitajad Eestistki läksid, jättes endast maha hooned, mis seisavad kindlalt tänini.)

Adenauer aga oli pärast etendust Suures Teatris, kus koos NSV Liidu juhtidega vaatas balletti "Romeo ja Julia", võtnud oma mõlema võõrustaja käe ja tõstnud kõrgele. Publik tervitanud seda sümboolset leppimisžesti ovatsioonidega - ka vene rahvas ei tahtnud enam vastasseisu saksa rahvaga.

Saksa IMEprogramm viidi ellu

Meie IME programm läks aia taha, saksa rahvas aga viis oma majandusprogrammi ellu.

Adenaueri valitsuse majandusminister professor Ludwig Erhardt, Saksa majandusime autor, töötas välja sotsiaalselt orienteeritud turumajanduse kontseptsiooni, mis andis vapustavaid tulemusi. Deviis "Heaolu  kõigile!" ei jäänud õhku rippuma. Majandus taastati, sotsiaalabi ei jäänud ainult paberile, linnad ehitati üles, kõik miljonid peavarjutud said eluaseme. SFV-s oli töölise palk kolm korda kõrgem kui SDV-s.

Sõjast räsitud inimesed avasid oma ärisid, vahel alustades tühjalt kohalt. Kes avas töökoja, kes väikese lokaali, kuhu oli asja sisse astuda ka tudengitel ja boheemlaskonnal, neil, kel ikka taskud tühjust on täis. Oldi õnnelikud, oldi peremees omal maal, tunnetati oma riigi hoolivust. Ettevõtjatelt ei võtnud riik ära nii palju et kas või hing kinni -- polnud veel bürokraate nii palju siginenud.

Saksa rahvas on teadagi töökas, aga kui ikka riigil pead ei ole, siis mis loevad töökus ja inimeste püüded! SDV-s elasid ju ka sakslased.

Bundesrepublik võttis omaks inimsõbraliku arengumudeli. Miks moonutatakse meil ära see mõistegi?

Riigiisa, kes ei valitsenud inimeste üle, vaid teenis neid

Aega kaotamata  asus Saksamaa uus kantsler looma majanduslikku, poliitilist ja sõjalist liitu läänemaailmaga - Lääne-Saksamaa taastas oma suveräänsuse ja astus NATO-sse. Tema kirjutas alla algsele Euroopa ühisturu leppele, tegi palju äraleppimiseks oma ligema naabri Prantsusmaaga. Keeldus NSVL-i ettepanekust allutada Bundesrepublik SDV-le. [Stalin tegi ettepaneku liita kaks Saksa riiki üheks neutraalseks riigiks. "Eesti entsüklopeedia 15. Maailma maad" - Toim.] Pärastsõjaaegne lääneriikide ja NSVL vaheline Saksa-poliitika oli nagu vägikaikavedu. Panus oli suur - ühendatud Saksamaa kas liidus Läänega või Idaga. Adenauer arvaski alguses, et Stalin tahab saada kogu Saksamaad. Kuid Stalin ei olnud avantürist (mida tunnistas hiljem ka Adenauer) - tema seadis peatingimuseks, et Saksamaa ei osaleks sõjalistes blokkides. Stalin tahtis, et Saksamaa koos Austriaga oleks selline neutraalne tsoon NSV Liidu läänepiiril.

Kantsler pjedestaalita

Esimene Saksa Föderatiivse Vabariigi (SFV) kantsler  läks erru 1963. aastal. Teda on nimetatud Kantsleriks ilma pjedestaalita. Tõepoolest, Adenaueri teod olid nii suured, et teda polnud vaja pjedestaalile tõsta. Ausammaski, mis talle  Bonnis püstitatud, asub otse jalakäijate rajal, on igaühele käegakatsutavas kauguses. Tuhandeid möödub sellest päevas, monumendipronksi saab puudutada ja seda lapsed tihti teevadki...

Adenauer on jäänud oma rahvaga, kelle heaks ta nii palju ära tegi. Nagu eluajalgi - ilma pjedestaalita.

Mis toimub praegu?

Tänaseks on Saksamaal trüginud võimu juurde klikk, kes kuulutas räigelt: Deutschland muss man global machen! -- Global machen, neue Vision,  sanieren, renovieren ja kõik need teised sõnad, mida Eesti rahvas juba oma nahal tunda on saanud.

Meil tähendasid need visioonid, saneerimised ja renoveerimised lammutamist. Esimesena võeti ette põlevkivitööstus, siis suleti tehased, alustati tööpuuduse tekitamist, inimese vaimset vigastamist. Edasi: põllumajanduse lammutamiseni, pankade ülemvõimuni, rahva  elutaseme langetamiseni ja, mis kõige hullem. -  rahva hingetervise hävitamiseni.

Ka tänases Saksamaa Liitvabariigis ei tulnud kaua oodata -- Kantzlerin/Verkäuferin asus kenasti asja juurde. Kohe kukkus Quelle.  Saksamaa au ja uhkus lasti põhja kahe päevaga, ning kui uskumatult inetult seda tehti - võis lugeda Lõuna-Saksa ajalehest Süddeutsche Zeitung.

Varsti oli järg teise Saksamaa identideedikantsi käes. Obama kõndis ringi nagu peremees, kes tuli otsustama võõra, pealegi Euroliidu riigi majanduse üle. Telekas võis näha, kuidas tublid saksa töölised tulid tänavale oma punavalgetes Opeli tunkedes, lootes, et protestimine aitab. Aga kes neid kuulas!

Muide, alati objektiivne, üleilmse leviga Saksa ajakiri Spiegel oli esimene ajakirjanduslik ohver. Selle huvitav sisu muutus äkki parempoolseks jutuvadaks.

Mis on järgmine? Volkswagen?

Või on siiski rahva elus midagi paremaks läinud alates globalmacheni väljakuulutamisest? Kes teab, kes vaidleb vastu? Minu Saksamaa-tuttavad ütlesid igatahes, et pärast euro tulekut läks neil kõik kallimaks, Quelle ja Opeli saatusest on nad šokis. Tunda on, et saksa rahvas on suudetud suruda vaikivaks ja igavesti süüdiolevaks; liigset sõna kardetakse lausuda.

Muide, tore oleks, kui ka Eestis asutaks järgima Konrad Adenaueri riigimehelikku poliitikat. Tehku seda siis milline partei tahes.

ANNE RATMAN, Eesti Ajakirjanike Liidu liige

Fotol:

Rahva tänulikkus. Tundis, et riigiisa hoolib temastki...

Jaga |