Tshetsheenia hunt Dzhohhar, 13. osa

Valter Toots,      25. juuli 2007


Ei oodanud näha sellist operatiivsust ühes keskpärases sõjaväehaiglas, kuhu sattusime tänu kindral Dudajevile. Vahepeal oli vabastatud kõige väiksem, palat kahele. Sinna pandigi minu ema. Teine koht oli nähtavasti minule, sest ema seisund oli enam kui tõsine. Viibisin ema juures nii palju kui töö vähegi võimaldas. Tundsin hospidali personali kaastunnet ja hoolt. Kui esitasin arstile selle kõige raskema küsimuse aprilli algul, pärast arstide mitmenädalasi pingutusi, sain vastuseks: olge kõigeks valmis.
Võitsid siiski arstid ja nende hool. Miskipärast olen tänini veendunud, et nimelt see vanainimesele osutatud suur tähelepanu tõi ta tagasi oma kätega rajatud koju. Loomulikult vabastasime esimesel võimalusel, nagu tervislik seisukord lubas, erakordsele haigele loovutatud palati. Väga võimalik, et see oli väga ja väga erakordne juhus. Kodus, kuhu ema nii igatses, ta tasapisi kosus. Rahvasuu teab ütelda, et koduseinad aitavad. Seda peab uskuma, eriti aga siis, kui inimese hing on kodus ja koduga kokku kasvanud. Ema hakkas aegapidi tegema uusi samme, siis toas lauale toetudes liikuma. Kevade tulles kõndis ta omal jalal, tõsi, seintele toetudes juba isegi õue istuma. Minu ema eluiga pikenes tänu arstide asjalikkusele ja agarusele tervelt seitsme aasta võrra. Nüüd, palju aastaid hiljem, olen meenutanud seda noort vanemleitnandist arsti, tema kiireid otsuseid ja võõra inimese kaastundlikke, osavõtlikke soovitusi. Ei oska, ei julge uskuda, et see võis tuleneda meie ajalehe populaarsusest venekeelsete lugejate hulgas. Püüdsin juba siis rahvusteemat ülal hoida üldinimlikest printsiipidest lähtuvalt ning toetuda piiblitarkusele – Kõigekõrgema jaoks on kõik keeled võrdsed. Normaalse maailmatajuga inimesele oli see niigi selge, ent kui palju on meil veel praegugi neid laarlasi, kelle hinges igijää ei ole sulama hakanud. Siiani ei suuda mõista, milleks laarlastele selline eestlasi häbistav poliitiline programm? Võib mõista ja aru saada, et selline poliitiline piiratus oli vajalik võimuvõtmise ühel etapil, kui selleks tuli elektoraadist välja lülitada otsustav osa. Tundub aga, et dollaridemokraatia tunneb end Eestimaal nüüdki ebakindlalt, ikka veel sälitades tarbetut, eestlasi Euroopas häbistavat ideoloogiat. On ju meil Kaval-Antsudena seljataga võimas Vanapagan, kes appihüüde korral teeb oma töö ja rohkemgi. Aga jutt on peateemast liiga kaugele kaldunud. Mingem tagasi minevikku...
Siis, 1989. aastal oma ajakaaslase abi hinnates tundsin selle sammu erakordsust. Nüüd, aastate tagant, kui sündmused omandavad oma õiged dimensoonid, on Dzhohhar Dudajevi poolt minu emale ja mulle osutatud teene oma iseloomult mitmekordselt eriline. Näen selles peale kindlameelse otsustusvõime ning isikliku vastutustunde veel seltsimehelikkuse austust ja inimlikkuse suurt väljendust. Seda tahaksingi kinnitada.

Lugeja võib väita, et ühekordse, ehkki erakordse abi osutamine ei ole veel mingi tõestus. Sellise väitega võib isegi nõustuda. Ehkki ma ei tahagi midagi tõestada. Ma ei kirjuta neid ridu selleks, et meie seltsimehelike suhetega end ehtida. Teen seda praegu selleks, et Tema mustvalgele portreele mõni vikerkaarevärv lisada. Et aga minu püüe inimese südamepoolsust ilmutada siiski veenvam oleks, toon veel ühe näite. Küll samast valdkonnast, ja samast palatist. Vaid selle vahega, et hingevaakujaks oli nende ridade kirjutaja ise.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)