Haridus ja õppimine päikselises Sloveenias

Urve Läänemets,      01. august 2007


Mul oli äsja võimalus veeta viis päeva Ljubljanas, Sloveenia pealinnas. Ühest küljest koolitajana, teisest õppijana ja kohaliku elu-olu vaatlejana. Sloveenia hariduskorralduse arengut olen jälginud pikemat aega. Seekordne käik sinna polnud esimene.

Sloveenia on kahemiljonilise rahvaarvuga mitmekeelne ja -kultuuriline riik. Suurriikide kõrval on ta väike, täiesti meiega võrreldav. Sageli kutsutaksegi teda "väikeseks Austriaks". Nimetus ei tule mitte ainult tema Austria-lähedusest ja saksa keele kasutusest, vaid ikka rohkem rahvaarvust, ning suuremale naabrile omasest kultuurilembusest ja ratsionaalsest elukorraldusest.

Mis silma hakkas?
Eelkõige meist tunduvalt rahulikum ja kultuursem liiklus. Aeglasem küll, aga palju ohutum. Luksusautosid on Eestiga võrreldes oluliselt vähem. Pealinnas pole märke kõrgehitusbuumist, kuid mõned 10–15korruselised ikka on.
Eramajad nii maal kui ka linnas on hästi korras, hooldatud haljasalade ja aedadega. Inimesed on hästi riietatud, turismiobjektid korras. Pühapäeval on kõik poed suletud. Palju käiakse n-ö väljas söömas, sest enamus inimesi saab seda endale kord-paar nädalas lubada. Hinnad on ligilähedased meie omadega, kuid õpetaja palganumber algab 1000 eurost.
Palju rahvast käib kirikus, nii noori kui vanu. Järelekorratavaid palvesõnu oskasid kõik kaasa lugeda. Rõõmsal meelel pealegi. Minul aitas teksti enam-vähem mõista kunagi omandatud vene keele oskus. Kirikuskäijate suur hulk viitas pigem omaks võetud vajadusele sisekaemuseks ja oma igapäevategemiste eetilisuse üle otsustamiseks kui pimedale religioonikummardamisele.

Ja nüüd haridusest
Kui aastail 1994–1996 rakendus Sloveenias uus üldhariduskoolide õppekava, siis praegu on uue kava väljatöötamine lõppjärgus. Korraldatud koolitusüritus oli pühendatud võõrkeelte ainekavade ja eksamite arendusele, mida soovitakse vastavusse viia Euroopa Nõukogu keeletasemega.
Eestis tegime seda 2005.–2006. aastal ja eks igas riigis rakendatakse EN soovitusi vastavalt võimalustele ja vajadustele. Kui minul paluti rääkida õppe- ja ainekavade arendus- ja rakendusvõimalustest, siis professor Sauli Takala Jyvaskylast käsitles eksamite korraldust. Meie soome kolleeg on ise üks EN keeletasemete määratluse autoritest ning keeletestide ja eksamitega tegelenud üle 30 aasta. Sloveenias öeldigi, et spetsialistiks saab pidada inimest, kes on pikka aega ühe valdkonnaga tegelenud ja mitte ainult juhuprojektides osalenud.
Kõik seminaripäevad olid kantud elavast arutelust ja igale teoreetilisele seisukohale püüti leida Sloveenia tingimustele sobivaid praktilisi lahendusi. Nii õpetaja kui ka õppekavaspetsialisti täienduskoolitus on väga läbimõeldult korraldatud. On eraldi asutused koolijuhtide ja õpetajate täienduskoolituseks. On ka nn haridusinstituut, mis on teadusasutus ja võrreldav meie 1991. aastal tegevuse lõpetanud Pedagoogika Teadusliku Uurimise Instituudiga. Sloveenias on hästi mõistetud süsteemsete haridusuuringute vajadust ja võrdleva pedagoogika kui teadusharu tähendust. On neilgi probleeme oma ülikoolidega, kellele (nagu teisteski riikides) heidetakse ette koolikaugust.

Haridus kui kultuuri osa
Haridust peetakse kultuuri osaks ning tema põhieesmärgiks on kaasa aidata inimese sotsialiseerumisele. Kõnealune termin tähendab oma koha leidmist teiste inimeste hulgas väärika ja oma suutlikkusele vastava haridustasemega kodanikuna. Kusagil ei räägita läbilöömisest ega väljatõrjumisest karmis konkurentsivõitluses, kuid koolides moodustatakse klassid vastavalt õpilaste akadeemilisele võimekusele ja õpiedukusele. Soomes pole selline lähenemine vastuvõetav, Austrias ja mitmel pool mujal aga küll.
Ka Sloveenias on inimesi, kes tasemeklasse ei poolda, kuid peale jäid nende argumendid, kes eriliselt väärtustasid õpitulemust ja rõhusid õppija enesevastutusele. Mõistetavalt on üleminekud ühest tasemeklassist teise mitte ainult võimalikud, vaid ka toetatud konsultatsioonide jm lisaõppega neile, kes tõesti soovivad paremaid tulemusi saavutada.
Juba eelmise õppekava rakenduse ajal torkas silma, et igaks kooliuuenduseks tehakse põhjalikke ettevalmistusi. Tollal oli raske mõista, et koolid rakendavad uut õppekava mõnevõrra erineval ajal, vastavalt sellele, kuidas nad on rakenduseks valmis. Koolide ettevalmistust kontrolliti ja need, kelle ettevalmistused polnud esimesel aastal piisavad, pididki veel aasta vaeva nägema, et kõik õpetajad ja õppevahendid oleksid olemas ning lastevanemad teadlikud, mis juhtuma hakkab. Ikka selleks, et uuendatud aineõpetuseks oleks parim võimalik keskkond nii koolis kui ka kodus.
Tutvusin ka nende keeleksamite tööde ja erinevate klasside tasemetöödega ning need olid väga professionaalselt koostatud. Sloveenias on osatud arvestada ja rakendada selliseid teadusi nagu psühholingvistika ja õpipsühholoogia. Neile lisandus õppeülesande enda kultuurisisu, mis on oluline õpilaste silmaringi arenduseks. Meil oleks sellest palju õppida.

Miks Eestis monumentidega võideldakse?
Mis veel eriti meeldivalt silma torkas, oli inimeste omavaheline suhtluskultuur, mida eelkõige iseloomustasid kollegiaalsus ja asjatundlikkus. Esitati küll erinevaid seisukohti, kuid alati argumenteeritult.
Küsitakse palju ja mitmel erineval viisil. Pidin minagi vastama küsimusele, miks Eestis monumentidega võideldakse. Sloveenias olevatki nii, et arutelude järel solvunuid pole, ja lahkudes tunnistatakse omandatud uue informatsiooni väärtust. Professionaalne arvamus maksab seal palju, sellest ka oma ühiskonnale parimad võimalikud haridusotsustused. Tõsiseks väljakutseks on, kuidas muuta ühiskonnale avalduv väline ideoloogiline surve (globaliseerumine jmt) ühiskonna sisearengut toetavaks ja rakenduskõlbulikuks jõuks.
On Sloveenialegi omad mõjurid, millega arvestada, kuid erinevalt meist on nad nendest hästi teadlikud ja seetõttu ka suutelised leidma soovitud lahendusi. Sloveenias pole ka koolide õppekeel mingi probleem. Piirialadel töötavad nii saksa- kui ka itaaliakeelsed koolid ja pole oluline, mis keeles füüsikat õpitakse, peaasi et omandatakse vajalikud teadmised ja oskused. Õpetajate autoriteet pole probleemiks ja õpetajate tööd väärtustatakse ka meedia vahendusel.

Hinnatakse süsteemset ja ratsionaalset tööd
Erilise mulje jättis aga Haridusinstituudi raamatukogu. Sellist spetsialiseeritud pedagoogilist kogu meil Eestis enam pole. Lisaks veel internet ja ainespetsialistide rahvusvahelised sidemed. Võiksime meiegi arvestada, milline on teadustööde avaldamise käik konverentsiettekandest interneti lehekülgedele jõudmiseni ja kuidas saab olla arengutest õigel ajal teadlik.
Ja mis kõige olulisem, Sloveenias austatakse süsteemset ja ratsionaalset tööd. Haridussüsteemi põhiülesannete täitmiseks toimivad riiklikud püsisüsteemid. Projekte tehakse vaid süsteemi nende osade toetuseks, mille tööd soovitakse parandada. Ka rahvusvaheliste projektide puhul arvestatakse eelkõige, kuidas need sobivad Sloveenia huvidega ja kuidas nad aitavad arendada koolielu. Haridusökonoomiliselt kaalutakse väga täpselt, mida saab rahastada rahvusvaheliste fondide toel ja mida tõesti peab rahastama oma riigi eelarvest.
Olid õpetlikud päevad Sloveenias, mis tõid kaasa uusi kolleege ja sõpru, kellega edaspidigi huvitav ja kasulik suhelda. Ja suveks sain jälle uut lugemist ning ainet järelemõtlemiseks.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)