See on tore, et Kn on hakanud rohkem ka kooliprobleeme käsitlema - haridusküsimused, mis tegelikult puudutavad kõiki inimesi ja kogu riigi tulevikku, kipuvad meil rahva pilgu alt kõrvale jääma. Kui neid võetaksegi jutuks, siis pahatihti vaid selleks, et manada õpetajate "pahatahtlikkust", õpilaste liiga raskeid koolikotte ja rohkeid koduseid ülesandeid (mida võib tegemata jätta, sest õppeedukus on eelkõige õpetaja ametimure!), mõne kasvatamatu (pardon, vabakasvatatu) konflikte koolikorra suhtes jne. Kena ja ühtlasi kurb on teada saada, et Sloveenia haridusinstituut on teadusasutusena võrreldav Eestis 1991. aastal tegevuse lõpetanud Pedagoogika Teadusliku Uurimise Instituudiga (järelikult, meie polnud neist maas, aga võib-olla oldi Eestis isegi ees). Lohutav ja ärritav on lugeda, et nii neil kui ka meil on ülikoolid koolikauged. Küsimus: miks meil Eestis enam pole sellist pedagoogikateabe kogu, mis jättis eestlastele Sloveenia haridusinstituudis erilise mulje? Jääb mulje, et meil see oli ("enam pole"). Kes, miks, kelle huvides ja milliste tagajärgedega selle likvideeris? Kas selliseid likvidatsioonilisi "reformiprojekte" on Eesti hariduselus veel oodata ja millistes lõikudes? Rahvast tuleb ju hoiatada. Mõnel on koguni põnev vaadata, kuidas "haridusvanker" ühest kraavist teise ukerdab, reformilipp uhkelt lehvimas.