Vaade riigikaitsele teise nurga alt

Allpool püüame peatuda riigikaitse teemadel, kuid pisut teisest vaatenurgast, kui seda siiani on tehtud.

Eesti Vabariigi põhiseaduse §124 ütleb lühidalt ja selgelt, et Eesti Vabariigi kodanikud on kohustatud osa võtma riigikaitsest seaduses sätestatud alustel ja korras. Niisiis kõikidel Eesti kodanikel, sõltumata soost, usutunnistusest ja muudest sättumustest on kohustus osaleda riigikaitses. Täpsem kord sätestatakse vastavates seadustes.

Kaitseväkke võetakse ainult meessoost isikuid, aga riigikaitses peavad osalema kõik Eesti Vabariigi kodanikud. Aastas jõuab meil kutsealuse-ikka 6000–7000 noormeest. Neide on ilmselt samapalju, aga nendega ei osata praegu veel meie riigikaitses midagi peale hakata. Asjakohaseid ideid ei ole leitud.

Riigikaitse ei ole kaitseväe ainukohustus. Seda tuleb vaadata laiemalt. Kaitseväeteenistuse seaduses on huvitav §4, mis käsitleb asendusteenistust ehk seda teenistust, kuhu saadetakse need kutsealused, kes usulistel või kõlbelistel põhjustel keelduvad kaitseväes teenimast. Selles paragrahvis on sätestatud, et asendusteenistuse valinud noormehed peavad sõjalise väljaõppe asemel läbima riigikaitselise väljaõppe. Seega on kaks erinevat ettevalmistust: sõjaline ja riigikaitseline. Asendusteenistuse kasuks on valiku teinud väga vähe kutsealuseid. Aga miks me neiusid ei kohusta läbima riigikaitselist väljaõpet? Neid neide, kes on Eesti kodanikud. Riigikaitses on ka tegevusi, kus ei ole vaja püssi lasta, kahurit sikutada või soomusmasinat juhtida.

Kuhu jääb 4000 meest?

Olgu, jätame tüdrukud; ilmselt liiga keeruline teema. Niisiis, aastas on meil kuni 7000 noormeest, kes peaksid ajateenijatena kaitseväkke minema. Aga ei lähe. Kasarmutesse jõuab neist vaevalt 3000. Kes on need kõrvalejäänud 4000 meest? Osa neist on kaitseväes teenimiseks liiga haiged. Selgub, et meie riigi noored meeskodanikud on üllatavalt põdurad; kodumaakaitsjaks nad ei kõlba. Lisaks on veel neid, keda kaitsevägi ise ei taha. Need poisid on kas vähese haridusega, kriminaalregistris, neil on narkoprobleemid või saadetakse nad koju mõnel muul põhjusel, kui kaitseväelaseks sobimatud.

Mis neist 4000-st siis edasi saab? Mitte midagi. Riigikaitses nad ei osale. Ka kriisiolukorras või sõjalise konflikti tingimustes pole neid võimalik kasutada. Puudub esmane väljaõpe. Kodumaakaitsjate asemel on meil seevastu suur hulk mehi, kes ise vajavad abi. Kaitseväe peastaabi ülema kindralmajor Martin Heremi sõnul on Eestil püsside alla võimalik koondada 21.000 sõjalise ettevalmistuse saanud meest. Arvame, et tegelikult võiks neid olla poole rohkem.

Tundub, et kaitseväe normaalse arvukuse takistajaks on veel üks põhjus. Eesti ei suuda lihtsalt rohkem kaitseväelasi ülal pidada. Eelarves riigikaitse kulude osa ei kannataks seda välja. Lähtume sellest, et põhiseaduse nõue on oma olemuselt ülim ja kuulub täitmisele. Kuidas seda konkreetselt teha, tuleb lahendada muude seadustega. Ja see on rahva poolt Riigikokku valitute ülesanne.

Universaalne riigikaitseseadus

Riigikogulased püüavad oma elu sageli lihtsamaks teha. Põhiseadus nõuab, et riigil oleks riigikaitseliste küsimuste lahendamiseks kaks eraldi seadust: rahuaja riigikaitse seadus ja sõjaaja riigikaitse seadus. Mõlemad seadused kuulutati 2016. aastast kehtetuks ning nende asemele loodi riigikaitseseadus. Üks ja universaalne, kuigi sõjaaeg erineb rahuajast nagu öö päevast. Ilmselt klaarisid osavad juristid vastuolu põhiseadusega delikaatselt ära.

Niisiis, meil on nüüd riigikaitseks üks universaalne tööriist. Riigikaitseseadusega on seotud ka mitmed alamad õigusaktid. Üks neist on riigikaitse arengukava aastateks 2013–2022. Selles dokumendis on muude nõudmiste kõrval üles loetletud riigikaitse kuus tegevussuunda. Ja need on: 1. Sõjaline kaitse; 2. Tsiviilsektori toetus sõjalisele kaitsele; 3. Rahvusvaheline tegevus; 4. Sisejulgeoleku tagamine; 5. Elutähtsate teenuste toimepidavuse kindlus; 6. Psühholoogiline kaitse. Aga tagala toimimise kindlustamine? Kõik need kuus riigikaitse tugisammast peaksid olema kuidagi ühildatud. Aga kas on?

Riigikaitse ülesanded on riigikaitseseaduses ära toodud. Need seonduvad ministeeriumide ja muude täidesaatva riigivõimu asutuse või kohaliku omavalitsusüksuse põhiülesannetega. Aga millised need riigikaitselised ülesanded siis ikkagi on? Põhiülesanded on täitevvõimu asutustel teada, aga riigikaitselised ülesanded? Edasi läheb veel huvitavamaks. Riigikaitseliste ülesannete täitmiseks peavad olema vajalikud vahendid ja varud. Milliste ülesannete täitmiseks ja millises mahus? Kus ja kuidas neid vahendeid ja varusid hoida või kellega selleks lepinguid sõlmida, et neid vajadusel käibesse võtta? See on terve suur küsimustering.

Riigikaitseseadus on loonud kaitsevalmiduse hierarhia. On üldine kaitsevalmidus, kõrgendatud kaitsevalmidus, erakorraline seisukord ja sõjaseisukord. Lisaks peaksime teadma, et võivad olla ka hädaolukord ja eriolukord. Regulatsioone jätkub.

Kas ametnikud teavad?

Ei hakka siin kõiki kehtestatavaid regulatsioone esile tooma. Juhime ainult tähelepanu, et täitevametnikele ja ametkondadele võidakse kõrgemate juhtide poolt anda olukorra lahendamiseks korraldusi. Ka näiteks valla või linna ametnikele. Ja need ametnikud peavad neid korraldusi täitma. Kas nad on aga selleks üldse pädevad? Kes neid on õpetanud? Tegevuspädevuse saab isik alles peale vastavate teadmiste ja oskuste omandamist; vahel on kasu ka kogemustest. Aga seda viimast tänapäeval eriti ei hinnata.

On selge, et riigikaitse eeldab vastavate töökohustustega ameti- või töökohtade olemasolu. Ka need ametikohad on üles loetletud. Alates presidendist ning lõpetades vallavanema ja linnapeaga. Huvitav, kas need ametnikud ikka teavad, et nad on riigikaitseliste ülesannetega ametikohal? Ja milliseid riigikaitselisi ülesandeid nad peavad täitma? Millised on nende õigused, kohustused, vastutus? Kelle ees on nad riigikaitseküsimustes aruandekohuslased?

Täiesti on puudu reservid ja tagalateenistus. Kus on need töökäed, kes hakkavad täitma seaduses nõutavat töökohustust? Kes neid juhendab, kes vastutab, kes peab arvet? Kes korraldab valvet, kes eemaldab rususid, kes vastutab logistika eest, kes sanitar- ja tervishoiu eest, kus on esmaabi andjad? Lootus, et kiirabi suudaks kõiki vigastatuid abistada, on liiga optimistlik. Kiirabi töötab tavaolukorraski väga pingeliselt. Vähemalt esmast abi peaksid tagalateenistuses olevad isikud suutma anda. Miks mitte riigikaitse kohustust kandvaid neiusid välja õpetada selliste ülesannete täitmiseks? Kes korraldab evakuatsiooni? Politsei? Jätke politseile pingelises operatiivses olukorras politsei põhifunktsioonid, et neil oleks jõudu korda hoida, vältida rüüstamisi ja vägivalda, tagada võimalikult turvaline elukeskkond.

Kogu ühiskonna teema

Miks me sellise, pisut ketserliku sisuga kirjatüki kirjutasime? Me oleme mõlemad olnud väga pikka aega ametnikud, olnud seotud erinevate kiiret reageerimist nõudvate organisatsioonidega, ja oleme kogenud, et ei toimi need töö- või teenistusliinid nii nagu oleks vaja. Koostöökorraldus lonkab lausa mõlemat jalga. Kõik ametkonnad jäävad oma tava toimimise raamistikku. Siin on meie ülesannete piir ja punkt, meil pole õigust neist üle astuda, jne.

Riigikaitse on keerulisem süsteem, kui ainult kaitsevägi ja liitlaste abijõud. Riigikaitse peab hõlmama kogu ühiskonda, tagama kaitseks vajalikke reserve ja varusid: Läbi tuleb viia tagalatööd, hoida sotsiaalset rahu, abistada, korraldada, olla valmis operatiivseks reageerimiseks olukorra muutumistele. Kas tahame nende küsimustega tegelda või jätkame peenhäälestamisega?

TIIT KIVIKAS, Keskerakonna riigikaitsekomisjoni esimees

RAIK SAART, Keskerakonna korrakait

Jaga |