Millest sai alguse masendav ajakirjandus?

"Eesti ajakirjandusest... Kui äritegevus, mis on minetanud ammugi kõige väiksemagi huvi selle vastu, et isegi olla ...Teha midagi muud, kui lihtsalt klikke müüa," ütles president Ilves aripaev.ee videos üles võetud kuluaarivestluses. "See on väga masendav… Parem mitte lugeda," kinnitas ta..

Nõustun presidendiga – ajakirjandus on tõesti masendav. Samas ei saa märkimata jätta, et masendust on ajakirjandus külvanud alati, mitte ainult siis, kui seda suvatses märgata härra Ilves.

Totaalne hävitus objektiivse analüüsi asemel

Tõendamaks oma mõtet, palun 2006. aastasse tagasi minna ning meelde tuletada 10. septembri uudist “Meedia rappis Rььtlit”. Nimelt saime siis teada, et trüki-, tele-, raadio- ja veebimeedia mainis Rüütlit 2006. aasta augustis 569 korda (52%) ja Ilvest 529 korda (48%), kusjuures Rüütli meediakajastusest oli väidetavasti 14% negatiivse tonaalsusega, Ilvest aga mainiti halvakõlaliselt vaid kahel protsendil juhtudest. Väidan, et tegelikult moodustas negatiivne info Rüütli puhul umbes 90%, Ilves aga pääses 1–2 protsendiga.

Kuuludes nende hulka, kellel pole võimalust päevast päeva lehti lugeda ja teleuudiseid jälgida, olen valinud endale peamiseks infoallikaks Delfi. See peegeldab oma uudistevalikus Eestis toimuvat kõigile meediaallikatele toetudes ning on selles mõttes lausa asendamatu. Eks vaatame siis Delfi näitel, millist ja kui palju negatiivset infot tarbisime 2006. aasta augustis-septembris seoses kahe põhilise presidendikandidaadiga. Kusjuures arvestagem, et isegi näiliselt erapooletud süžeed nii või teisiti võivad endas sisaldada lugejaskonna teatud suunas mõjutamist.

(Igaks juhuks tuletan meelde, et negatiivseid ja kõmumaigulisi uudiseid Rüütli kohta oli tollal paksult juba aasta enne valimisi: lossiskandaalist, presidendi olematust pojast Venemaa jne teatati metoodiliselt ja regulaarselt.)

Asume nüüd vanu uudiseid lugema.

2. august: “Netientsüklopeedia peab Rüütlit neegriks”

Tegevpresidendi naeruvääristamine ei saa mingil juhul olla positiivne ega isegi neutraalne.

7. august: “Rüütlit on tabanud suvine rännukihk”

Meelde jäävad ennekõike pealkirjad, antud juhul sõnad “tabanud” ja “kihk” on selgelt negatiivse värvinguga.

9. august: “Tahaks Ilvest, saab Rüütli”

Saame teada, et Rüütlit toetavad enamasti venelased ja vähemharitud inimesed; ega seegi uudis ole kas või neutraalne.

9. august: “Toomas Hendrik Ilves põlvneb kommunistist?”

Seda Ilvese esivanematega seotud keerulist uuringut, mis ühtegi selget vastust ei andnud, kattis samal päeval info sellest, kuidas Ansip jõuliselt toetab Ilvest. Lugeja sai veel teada, et J. Luik tõmbas paralleeli Ilvese ja filosoofist keisri Marcus Aureliuse  (!) vahele.

11. august: “Rüütli kaitsjad muutsid tee kolmerealiseks”

Sisaldab viidet sellele, et presidendi korteež ohustas teisi maanteel sõitjaid.

14. august: “Rüütlile esitatud küsimusi loeti paberilt maha”

Presidenti näidatakse saamatu inimesena, kes vastab ainult ettevalmistatud küsimustele.

15. august: “Rüütel ei kommenteeri”

Enam-vähem sama, mis eelmisel uudisel.

16. august: “Arst: Rüütel ei sobi presidendiks”

Avalikkusele teatatakse Rüütli võimalikust dementsusest. Uudise selge eesmärk oli kahtluse alla panna paar nädalat enne seda kõlanud info presidendi väga eduka tervisekontrolli läbimisest; samal päeval avaldatud haigla-poolsete vabanduste kohta avaldatud uudise mõte oli paremini jäädvustada eelnev info lugeja mällu.

16. august: “Ilvese vanaema nimekaim Vene teenistuses”

Lihtsalt konstateeriti, et Žirinovskist teab Eesti ühiskond rohkem kui Ilvesest. Muuseas, mõlemad mitte isegi kriitilised, vaid presidendikandidaat Ilvese tausta uurivad artiklid, mis on sinisega esile tõstetud, olid Delfisse sattunud Kesknädalast.

17. august: “Rüütel jättis Johannes Hindi päästmata”

Emotsionaalne jutt, mis ei sisalda ühtegi sisulist tõendit sellest, et Rüütlil oleks Hindi päästmise võimalus olnud. Selletaolisi süüdistusi võib iga riigimehe kohta esitada sadu.

17. august: “Rüütel pani aastaarvuga mööda”

 Nüüd hakatakse igast sellisest näpuveast uudist tegema argumenteerimaks presidendi sobimatust töö jätkamiseks võimaliku dementsuse tõttu.

18. august: “Kender võrdleb Rüütlit Snaige külmkapiga”

Uudistesse satub igaüks, kes on nõus tegevpresidenti naeruvääristama. Ilvese puhul see reegel ei tööta.

19. august: “Taagepera: kõik kandidaadid tervisekontrolli!”

Kas te ikka mäletate uudist “Arst: Rüütel ei sobi presidendiks”?

19. august: “Ergma ja Ilves ei poolda tervisekontrolli”

Uudis näitab, kui “tolerantsed” on Rüütli suhtes Ilves ja Ergma. Samas pannakse lugeja jälle kahtlema presidendi võimekuses jätkata seoses vanuse ja tervisega.

24. august: “Rüütel unustas putšiaegse reeturi nime ära?”

Järjekordne dementsusemaiguline sõnum uudistetarbijale, samas viidatakse “punaminevikule”.

24. august: “Vallajuhte üritatakse miljonitega ära osta”

Arvestades, et uudises väidetu on tõlgendatav üheselt kui korruptsioon, kuid ühtegi juurdlust ei siis ega hiljem teadaolevalt ei algatatud, on tegemist tulevaste valijameeste mõjutamisega Ilvese kasuks.

Nimelt avaldab veidi hiljem Tartu Ülikooli politoloog Rein Toomla arvamuse, milles väidab, et 50 valijamehe eelistus on raskesti määratletav, misõхttu ei saa kumbki presidendikandidaat olla kindel oma võidus. Toomla hinnangul toetab Arnold Rüütlit umbkaudu 160 valijameest Toomas Hendrik Ilvese 150 vastu.

Umbes 50 valijamehe õiges suunas mõjutamiseks hävitaski tollal Eesti meedia president Rüütlit.

Veel mõned uudiste pealkirjad:

“Rüütel käsutas KGB Desintegraatori kallale”

„Rüütel valetas süümevannet andes?”

„Lang: Rüütli kampaania nagu tankide ajal”

“Ilves: Rüütli kandideerimine heidab varje”

„Kuidas Rüütel roided murdis ja peahaava sai”

„Rüütel: president võib kokutada”

„Rüütel vassis jälle aastaarvuga”

„Rüütel moonutab teadusega seotud fakte”

„Näitlejad tegid Rüütli-vastased särgid”

„Vaimuinimesed tahavad Ilvest”

„Ilvese vend levitab rahu ja armastuse sõnumit”

“Rait Maruste kahtleb Rüütli süümevandes”

„Dokfilm: Rüütli mõtted kui öö ja päev”

“Ilves kritiseeris Rüütli garandiks olemist”

„Arhiivipaberid räägivad Rüütlist teist keelt”…

Ühtegi negatiivset uudist Ilvesest samal ajal ei avaldatud.

Selle kõige kohta ütles väga täpselt nädal enne valimisi kindral Aleksander Einseln:

“Paljude inimeste armastatud president Arnold Rüütli laimamine meedias halvustab Eesti demokraatiat.

Tele- ja raadiosaated on olnud täis räigeid rünnakuid presidendi vastu, taas korratakse valeväiteid tema mineviku kohta, jättes tähelepanuta, et president Rüütel on need varem korduvalt ümber lükanud ning toonast tausta põhjalikult selgitanud.

Samas pole keegi võtnud vaevaks tuulutada tolleaegse välisministri Toomas Hendrik Ilvese patte. Näiteks Wall Street Journalis tsiteeritud ropendamist, sagedast napsitamist, solvanguid meie Balti sõprade ja liitlaste pihta, tema süüd Eestit tabanud hiiglaslikus suhkrutrahvis jne. … Mida ütleb see nätsu mäluva Ilvese “väärikuse” kohta?

Ma pole mitte kunagi kogenud nii labast, alatut ja jõhkrat kambakraatiat, kui seda on meie tänapäeva meedia. Täiesti ennekuulmatu oleks näiteks selline sügavalt juurdunud poliitiline erapoolikus, mis on omane meie avalik-õiguslikule televisioonile ja raadiole. Täiesti avalikult tehakse maksumaksja rahaga räiget parteilist propagandat.

Vaba meedia roll demokraatlikus ühiskonnas on oluline, ent see peab olema tasakaalustatud terve mõistuse portree. Tõsiasi on see, et president Arnold Rüütel on teenekas ja väärikas inimene, keda toetab suur osa meie rahvast. Tema kui presidendi halvustamine ja laimamine diskrediteerib kogu Eestit ning näitab, et meil ei austata demokraatlikke valikuid.”

Härra Ilves, lugege ikka!

Kui president Ilves räägib täna oma masendusest, mille põhjustab talle Eesti ajakirjandus, siis võiks mõni arst märgata selles mäluhäireid või ehk isegi dementsust. Kas president tõesti ei mäleta oma valimiskampaaniat, mille käigus seesama ajakirjandus keskendus ühe kandidaadi iga hinna eest peksmisele, mis masendas sadu tuhandeid inimesi? 

President Ilvesel on palju õigusi. Ta võib rahvale lõpmatuseni moraali lugeda ja näpunäiteid jagada. Küll olen veendunud, et üht õigust tal kindlasti pole – õigust meile soovitada ajalehtede lugemine lõpetada. Loeme ikka! Lootes, et ka president neist mööda ei hiili.

(Mihhail Stalnuhhini kirjutise lühendatud variant

ilmus 16. veebruari Delfis)

MIHHAIL STALNUHHIN

Narva linnavolikogu esimees

Jaga |