Nädala juubilar LYDIA KOIDULA 170

Lydia Koidula suutis teha ennast suureks just lihtsate värssidega kodukoldest, emast, isamaast. Ei oleks ta ise eal osanud arvata, et tema luuletusest "Mu isamaa on minu arm" saab kunagi rahva südamehümn. Selline laul, mis julgustas karmil ajal rahvast, kandis tema vabaduspüüdlusi, toitis rahvuslikke tundeid ja andis lootust paremale tulevikule. Ja annab lootust ka praegu, mil euroeufoorias püütakse kaotada seda, mis toidab rahvustunnet; kui eestilik me elus on kahanemas, kui püsib oht, et selle hümnigi asemele ilmub varsti midagi pajuinglaslikku.

Siiski on kõige kiuste siiani suudetud elus hoida Koidula luulet ja lustilugusid. Ega ole vist inimest, kes emadepäeval ei laulaks „Ema südant", mille kõlades pole võimalik, et kõige kalgimagi inimese süda ei värahta... Kui Lydia Koidula ka midagi muud oma elus poleks teinud, aitaks sellestki, et olla igavene...

Lydia Emilie Florentine Jannsen, kirjanikunimega Lydia Koidula, meie kuulus Kirjaneitsi, koheva juuksepärja ja väärika pilguga Koidula, kellest saatuse tahtel sai eesti esimene naiskirjanik ja luuletaja, eesti näitekirjanduse ja rahvusliku teatri rajaja, ajakirjanik ja ühiskonnategelane sündis 12. (24.). detsembril 1843 Pärnumaal, paksude metsade poolest kuulsas Vändras. Tema lapsepõlvekoduks oli kunagine Vändra kihelkonna köstrimaja, mille juures olid saun, ait, karjalaudad. Maja ees lillepeenrad, kõrval tiik, suur aed õuna-, pirni- ja kreegipuudega. See kõik oli tulevase luuletaja mängumaaks ja sügavama tunnetuse allikaks.

Lydia isa Johann Voldemar Jannsen oli kirjamees ja Pärnu Postimehe väljaandja. Ema oli saksa soost ning pere koduseks keeleks oligi saksa keel, kuid vanaemalt, isalt ja külarahvalt õppis laps selgeks ka eesti keele. Ta hakkas varakult tundma huvi Eestimaa ja selle inimeste vastu ning jälgis huviga oma isa toimetamisi.

Kord oli astunud väike Lydia isa suure kirjutuslaua juurde ja pärinud: "Isa, pai isa, kellele sa kirjutad?" - "Ma kirjutan eesti rahvale, mu laps, neile rõõmuks ja õpetuseks." - ,,Aga, isa, kui sina pisukeseks jääd ja mina suureks saan, kas lubad mind ka neile kirjutada?" - "Jah, muidugi, mu laps," oli vastanud papa Jannsen. Ja nii see läkski...

Sünnikohast kuueaastasena lahkudes võttis Lydia kaasa sügavad muljed lapsepõlvekodust, seal kuuldud rahvajutud ja -laulud. Pärnus astus ta linna tütarlastekooli, mis oli tol ajal kõrgeimaks tütarlaste õppeasutuseks Baltimail. Seal ta sai selgeks lisaks eesti ja saksa keelele prantsuse ja vene keele. Pärast selle kooli lõpetamist sooritas ta õpetajaeksami Tartu ülikoolis. Neil aastail luges Lydia Koidula palju. Inglise kirjanikest olid lemmikuiks Cooper, Calderon ja Shakespeare, vene kirjanikest Lermontov, Nekrassov, Puškin ja Gontšarov. Samuti tutvus ta saksa klassikute Goethe, Schilleri, Lessinguga. Juba siis alustas ta loomingulisi katseid.

Lydia Koidula sattus üsna noorukesena tärkava eesti rahvusliku elu keskpunkti. Ta pidas kirjavahetust Eestist huvitatud õpetlastega Soomes, Saksamaal ja Ungaris. Eesti esimesel üldlaulupeol esitati tema sõnadele loodud laule, ta ise aga jäi peokülalistele meelde "kui ilmutus kusagilt teisest maailmast".

Isa oli muidugi tütrele suureks eeskujuks ja Lydia sukelduski ajalehetöösse. Tema esimene proosapala "Kivirist" tähistas avaliku kirjandusliku tegevuse algust. Hiljem ilmus pikem jutustus "Ojamölder ja tema minia".

Aastal 1863 kolis Jannsenite perekond Tartusse. Siin hakkas papa Jannsen välja andma "Eesti Postimeest" ja agar tütar asus muidugi jälle isa kõrvale. Kui isa käsi jäi haigeks, langes kogu toimetuse töökoormus tütrele. Nüüdsest hakkas ta avaldama pidevalt oma artikleid, milles avaldus noore neiu ühiskondlik aktiivsus, tema harras tunne isamaa vastu ja uudne sõnaseade. See oli lugejaile suureks üllatuseks. 1866. aastal ilmus esimene luulekogu "Vainulilled". Aasta hiljem tuli teine kogu - "Emajõe ööbik". See kõik julgustas noort Lydiat ning ta võttis otsustavalt ja julgelt võitluslipu enda kätte, sisendades rahvale väljapääsulootusi orjuseaja pimedusest ,,koiduvalgusesse".

Hindamatuks väärtuseks on Lydia Koidula luuletused oma ülla patriotismi ja sügava loodustunnetusega, põhiliseks žanriks isamaaluule. Rahva valust kõnelevad tal linnud, pilved, tuuled. Patriootilise luule hulka kuuluvad sellised pärlid nagu ,,Igatsus'', "Teretus'', ,,Jutt'', ,,Ma kannan leina'', ,,Enne surma Eestimaale''. Isamaalüürika kõrval on tal hulganisti looduslüürikat, lasteluulet („Hälli ääres") ja ka filosoofilisi üldistusi: ,,Ema süda', ,,Oh räägi'', ,,Tamme all''.

Koidula on kirjutanud ka ballaade (,,Udumäe kuningas'', ,,Narva neitsi''), proosat („Ainuke'', „Olesja'') ja näidendeid (,,Kosjakased'', ,,Säärane mulk'', ,,Saaremaa onupoeg''). Viimase lavastus aastal 1870 tähendas eesti rahvusliku teatri algust.

Ei saa jätta mainimata tema suurt sõprust «Kalevipoja» autori F. R. Kreutzwaldiga, kes alguses ei tunnistanud Koidula luulet, kuid peagi mõistis oma ekslikkust ning tunnetas Koidula loomingu omapära ja mõtterikkust, hakates temas nägema oma kirjanduslikku järglast.

Luuletajannal oli tihe kirjavahetus ka eesti ärkamisaja suurkuju C. R. Jakobsoniga, samuti suhtles ta tuntud keeleteadlase F. J. Wiedemanniga. Oma kirjanikunime - Koidula - saigi ta Jakobsonilt.

Lydia Koidula elu Tartu-perioodil oli suure töökoormuse tõttu suletud toimetusetoa seinte vahele, kus tal tuli hoolt kanda nii ajalehe sisu eest kui ka teha väljaandmise nn musta tööd.

Tartus kohtas ta oma tulevast abikaasat Eduard Michelsoni, ja kui mehele pakuti tööd Kroonlinnas, siis sinna koos sõidetigi. Sündisid lapsed. Lastega sel perel õnne polnud: vanem poeg elas ainult neli aastat; siis tulid teineteise järel ilmale tütred, poeg Max aga sündis eluvõimetuna. Lasteloome ega olme küllap polnud luuletaja jaoks... Peagi võeti ette sõit Saksamaale, kus Lydia tutvus lähemalt Goethe, Schilleri ja Lessingi töödega, külastas muuseume ja teatreid.

Kuigi kirjaniku tervislik seisund oli halvenenud, töötas ta edasi. Neil aastatel ilmus palju luuletusi, jutukesi, näidend ,,Kosjaviinad''.

Eluproosa aga oli järeleandmatult halastamatu. Luuletaja viimastele eluaastatele kuhjus aina kurbust. Papa Jannsen haigestus ning tema avalik „lintšimine" oli suureks löögiks kõigile lähedastele. Aastal 1882 jäi raskelt haigeks ka Lydia ise, elades väga üle poja parandamatut haigust ja surma. Saatuselöögid murdsid ta ja viisid 1886. aastal hauda. Luuletaja maeti Kroonlinna, kuid aastal 1949 toodi tema põrm Eestisse ja sängitati Tallinna Metsakalmistule.

Mispärast küll mängib saatus selliseid vingerpusse?.. Miks juhtub nii, et hardalt armastades oma kodumaad ja oma rahvast, seob inimene oma elu talle olemusvõõra inimesega, lahkub isamaalt, millele ta laulab hingestatud laule; on sunnitud elama suure osa elust võõrsil. Võõral maal sünnivad ta lapsed, võõral maal kaotab ta tervise, ja lõpuks puhkab üle kuuekümne aasta võõras mullas...

ANNE RATMAN

Lydia Koidula tänavast

Kohtla-Järvel

Jaga |