Iga põlvkond kirjutab oma ajalugu

Päev algas palvusega kirikus ja pärgade asetamisega kirikuvärava monumendi juurde. Tavaliselt on tähtsündmuste  pärjad olnud Märjamaa vallalt ja Kaitseliidult, nüüd lisandusid need Räpina aianduskoolis õppivatelt naistelt. Aianduskool kutsus floriste 100 pärga valmistama, millest kaks olid märjamaalaste Jane Roosioja ja Kristina Susi valmistatud.

Kena ja päikeseline talveilm kutsus kinosaali kodulookonverentsile „Meie maa ja inimesed“. Avasõnas vallavanem Villu Karu märkis: nüüd on aastapäevadega jõutud kolmekohaliste arvudeni.

Soome sõpradel oli meeldiv uudis teatada; Olümpiamängudel oli tulnud suusamaratoni võitjaks Ivo Niiskanen, kelle määrdemeistriks eestlane Are Mets. Võidud sünnivad eelkõige koostöös, nagu seda on märgata kahe naaberriigi omavahelises arengus.

Sillaotsa muuseumi juhataja Kalju Idvand tutvustas Velise jõest leitud aaret. Teisena sai sõna ajaloolane Mati Mandel, kes andis ülevaate Maidla kivikalmest. Aastatepikkune uurimistöö on talletatud „Maidla muinaskalme saladuste“ raamatusse.

Seejärel sai teistkordselt sõna Idvand, et rääkida Vana-Vigala mõisa vanimatest kunstiaaretest. Neid oli tal suvel võimalik tutvustada Ameerika naisturistele, kes leidsid, et need kunstiväärtused vajaksid suuremat tähelepanu ja reklaami. Sillaotsa muuseumi pedagoog Liivi Miil andis ülevaate Velise valla sündmustest enne Eesti Vabariigi väljakuulutamist. Ajaloo teadvustamise juures märkis Miil revolutsionäär Mihkel Aitsami monumendi kõrvaldamist, sest puudus Vigala vallavalitsuse seisukoht mälestusmärgi edaspidises saatuses.

Kirjanik Arvo Valtoni kaksikvend Ahto Vallikivi jagas mälestusi lapsepõlvest Märjamaal, küüditamisest ja elust Siberis. Läbielatu oli väga emotsionaalne, täis traagikat ja lootust paremaks tulevikuks.

Koduloolane Tõnu Mesila esitas sisuka slaidikava piirkonna vaatamisväärsustest minevikust nüüdisajani.

Eesti Mälu Instituudi teaduril Martin Andrelleril polnud võimalik kohal olla, tema ettekannet lähiajaloost jälgisime videost. Juttu oli valikulisest mäletamisest ja unustamisest. Samas on selge, et mälestusi peab koguma ja talletama tuleviku tarvis.

Lõpetaksin äsjasel Enn Tarveli 400-leheküljelise, jääajast kuni taastunud Eesti Vabariigini ulatuva ajalooraamatu „Eesti rahva lugu“ (kirjastus Varrak, 2018) tutvustamisel öelduga: „Eesti rahvas on sellises eas, et talle on vaja tõtt rääkida. Isegi ja kurba ja valusat tõtt.“

Leidkem endas tuleviku võti, suutkem eristada tõde valest!

JAAN VISKA

Jaga |