Saksa okupatsiooni ajal ei sümboliseerinud sinimustvalge ei Eesti riiki ega ka Eesti Direktoraati, vaid eesti rahvust.
See oli vajalik, et teha vahet sakslaste ja muulaste vahel.
Hümni tohtis samuti mängida aga hümniks seda nimetada ei tohtinud. Nimetuseks oli " Estnisches Volksgebet” " ehk
" Eestlaste palve ".
24. veebruar oli hoopis Vabadusepäev, mida tähistati eelneval pühapäeval.
Siiski, 1941. aasta 28. augustil, heiskas 16 - aastane Fred Ise koos kaaslastega Tallinnas sinimustvalge üheks päevaks
Pika Hermanni torni.
Kehtisid nii Eesti Wabariigi kui ka Nõukogude Liidu seadused, kui need polnud vastuolus Saksa
seadustega. Ja kui oli vaja, siis kasutati idaalade seadusi.
1944. aasta 18. septembril heiskasid Pitka võitlejad pärast nägelemisi sakslastega sinimustvalge jällegi Pika Hermanni
torni Saksa lipu kõrvale, kusjuures Saksa haakristilipp oli sinimustvalgest poole suurem. Eesti Laskurkorpuse
võitlejad asendasid selle 22. septembril Rotschildide punalipuga, mille kultuuriselts “Licht” liikmed heiskasid juba 1940.
aasta 17. juunil aga tuli peagi Saksa suursaadik Frohweini protesti tõttu maha võtta.

Palve KELLELE - Jumalale või saksa ülirahvale?

Selles viimati loetud raamatus küll kõik tõde ei ole!

Kui vaatan,mis siin toimub ja kuidas toimub, pean mõtlema,et ju oli sel nn.ülirahval õigus - lubada palvet.mitte otsustamist-sest viimase tarvis peab jaguma mõistust kui südant.

https://www.ohtuleht.ee/865373/50-aastat-my-lai-veresaunast-nad-tapsid-ja-tapsid-