Isegi tööandjad protestivad

OLEV RAJU,      03. november 2004


Üle-eelmises Kesknädalas oli juttu sellest, et 2005. aasta eelarve on kõike muud kui tavakodaniku eelarve; kuid ka sellest, et maksude tõus tuleb pea täies ulatuses kanda tavakodanikul, tööandja pigem võidab, kui kaotab. 18. oktoobril protestisid 2005. aasta eelarve vastu ägedalt ka tööandjad. Millega siis ei ole rahul tööandjad? On ju selge, et ettevõtete maksukoormus ei kasva, vaid väheneb.

Tööandjate protestist saab välja tuua viis põhilist momenti. Esiteks väidetakse, et ettevõtete maksukoormus ei vähene, vaid hoopis kasvab, teiseks, et euroabi ei tohi kasutada jooksvateks kulutusteks, kolmandaks, et riigitöötajate (ja üldse töötajate) palk kasvab liiga kiiresti, neljandaks, et sotsiaalmaks tapab ettevõtlust ja viiendaks, et Lätis ja Leedus on asjad paremini.
Tuleb kohe mainida, et kui ametiühingute (s.t töövõtjate), opositsiooni, pensionäride jmt protestid jätsid valitsuse pehmelt öeldes külmaks, siis tööandjate oma pani rahandusministri lausa rabelema ja vastuseid kirjutama. Seda vaatamata asjaolule, et 90% sellest protestist on elementaartasemel demagoogia ja mäng statistikaga.

Tööandjate väited ei kannata kriitikat
Ettevõtete maksukoormuse kasvu on püütud tõestada tüüpiliste statistikatrikkide vaimus, kus kõrvutatakse mittevõrreldavaid andmeid. Nii on ettevõtete maksukoormuse kasvu tõestamiseks ettevõtete makstavatele maksudele otsa kirjutatud ka aktsiisid. Kuid aktsiise maksab ju inimene, mitte ettevõte!
Samamoodi püütakse aktsiiside otsakirjutamisega tõestada, et Eestis on ettevõtete maksukoormus suurem kui Lätis. Lätis on aktsiisid tõesti väiksemad ja kuna Läti küsis endale ELi minekul üleminekuperioodi aktsiiside tõstmiseks, jäävad need Eestist väiksemaks veel tükiks ajaks.
Eesti kõrgemad aktsiisid on aga inimese, mitte ettevõtte kaotus. Nii maksis iga inimene (imikud kaasa arvatud) 2004. aasta esimese kuue kuuga Eestis aktsiise 1643 krooni, Lätis 1073 krooni.
Tööandjate teine väide näib esimesel hetkel sisuline. Kui me euroabi kasutame näiteks palkade tõstmiseks, siis kust võtta palgaraha pärast selle abi olulist vähenemist, mis ilmselt sünnib üsna pea. Siis tuleb kas kärpida palku, mis on pea võimatu, või tõsta makse, mida kah ei tahaks. Võtmesõna on siin „kui". Kui kasutame jooksvateks kuludeks.
Tegelikult on ELi rahad lõviosas kas sihtotstarbelised (näiteks tolli ja piirivalve tehnikale) või siis projektipõhised – selleks ja selleks konkreetseks ürituseks. Kui see asi läbi saab, on ka raha läbi. Ehk teiste sõnadega – ega seda euroraha (riigiametnike) palkade tõusuks eriti kasutada ei saa ega kasutata kah. Iseasi on, et kui me ei taha, et meie aktiivsemad inimesed siit ära jookseksid, siis tuleb palku tõsta kiiresti ja oluliselt. Meeldigu see sundkäik tööandjatele või ei. Protest näitab, et sellest sundkäigust pole veel aru saadud.
Tööandjate väide, et sotsiaalmaks sellisel kujul, nagu see on Eestis kehtestatud, on ettevõtluse ja üldse kogu majanduse arengu oluline pidur, on täiesti õige. Õige on ka etteheide, et 2005. aastal siinkohal sisuliselt ei muutu midagi.

Areng on olnud erinev
Mis puutub Eesti võrdlusesse Läti ja Leeduga, siis areng on olnud erinev ja eri näitajate alusel saab siin teha igasuguseid järeldusi. Kuid üldjoontes on nii, et kuni Laari teise valitsuseni, s.o kuni 1999. aastani olime me naabritest selgelt ees. Sealt alates tulevad nad järele; eriti kiiresti viimase aasta-poolteisega. Läti on kohati juba ees, Leedu, kus pole nii suuri sotsiaalseid kontraste, on enamiku majandusnäitajate – mitte aga sotsiaalnäitajate – poolest veel taga. Kuid kui praegune valitsus jätkab samal kursil, on 2–3 aasta pärast mõlemad naabrid meist selgelt ees enamiku näitajate osas.
Kogu see asi võib-olla ei väärikski nii pikka arutelu, kui rahandusministeeriumi koduleheküljel ei oleks pikemalt vastusematerjale tööandjatele. Neis on must-valgel kirjas järgmist: maksukoormus Eestis jääb samaks (NB! Ei vähene, nagu reklaamis Parts), ettevõtete maksukoormus aga väheneb. Siit võib igaüks teha järelduse – siis peab kasvama inimeste maksukoormus. Ehk teiste sõnadega – Parts ja Veskimägi räägivad teineteisele vastu!
Kogu tõde ei ütle veel välja tegelikult kumbki: nagu eelmistes ajalehenumbrites näidatud, kasvavad maksulaekumised 10,4%, SKP aga parimal juhul 5,9%, s.t maksukoormus kasvab. Veskimägi teeb statistikatrikke näitamaks, et maksukoormus ei kasva. Selleks antakse maksukoormus täisprotsentides ilma komakohata – nii ei jäägi silma 0,3–0,4%-line maksukoormuse kasv. Partsi jutt eelarve üleandmisel, kus ta rääkis maksukoormuse alandamisest, kuid ka inimeste maksukoormuse alandamisest on puhas demagoogia – just perede maksukoormus suureneb. Just sellega kaetakse nii ettevõtete maksukoormuse alandamine (ärge unustage, et ka ettevõtte tulumaks väheneb 2% võrra) kui ka üldine maksukoormuse tõus ...

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)