Kolmteist aastat poliitikas ehk ühest liidust teise

OLEV LAANJÄRV,      11. juuni 2003


Olen olnud poliitikas 13 aastat. See on olnud pikk ja huvitav aeg, mil on tuldud ühest liidust ja nüüd minnakse suure hooga teise. Kas rabistamisel ja tormamisel ka oma mõte oli, näitab tulevik.
Eesti on 13 aasta jooksul palju muutunud. Tekkinud on varakapitalism, arenenud ja lõpuks läbigi saanud. Osa rahvast on vahepeal rikkaks saanud, kuid on nüüd kahjuks jälle raskustes. Teine osa sai ja jäi rikkaks. Paljude inimeste olukord läks aga ainult kehvemaks ja väljavaadet paremusele ei näi tulevat.
Ettevõtjad, kes 1990. aastate alguses olid edukad, kaebavad täna halva ärikeskkonna üle. Ametnikud seevastu leiavad, et lõpuks ometi on kord majja saamas. 13 aastat on teinud Eesti majandusvabaduse riigist ametnike riigiks. Kuidas peaks edasi minema? Mida peaks tegema, et kõik inimesed, sõltumata erialast, vanusest, haridusest ja varalisest seisust, võidaksid? Mõnel läheb elus paremini kui teisel, kuid oluline on, et kõigil läheks paremuse poole.
Küsimusi on praegu poliitikute ees rohkem kui vastuseid. Suur probleem on see, et Euroopa Liitu minnes tõusevad hinnad, kuid sissetulekud ei kasva üldse sama kiiresti, hea, kui nad kunagi kasvaks.

Öeldakse, et ajalugu kordub. Kui tagasi vaadata, siis krooni kehtestamine rubla asemel peitis endas samalaadset efekti. Hinnad tõusid, kuid palgad mitte. Rahvas jäi alguses vaesemaks, kuid tagasilöökide järel hakkas majandus siiski ülesmäge minema. Eurole ülemineku ja krooni kehtestamise vahe on, et krooni kehtestamist oodati ja taheti. Euroliitu ja eurot kardetakse ja selle vastu proovitakse kõikvõimalike vahenditega võidelda.
Euroopa Liit tagab edu neile, kes on nõus pikema aja jooksul töötama sisuliselt, kes ei kiirusta tulemust saama kohe. Inimesed, kes on harjunud niisama mitte millegi arvelt rikastuma, samu võimalusi Euroopa Liidu turul ei leia. Tegelikult on Euroopa Liit shanss just neile, kes on Eestis harjunud korralikult hommikust õhtuni tööd tegema, kuid selle tulemusena pole mitte rikkaks saanud, vaid hoopis vaesunud. Euroliidus hinnatakse tööd. Sealses keskkonnas võidavad need, kes praeguses Eestis on põhjendamatult ja ülekohtuselt kõrvale tõrjutud.
Saame tagada oma kodanike elujärje paranemise ja edu euroliidu tingimustes, kui kõik poliitilised jõud töötavad püsivalt ühe eesmärgi nimel ja tulemuslikult.

Paraku näitab minu 13-aastane kogemus poliitikas seda, et kõige defitsiitsem asi poliitikute hulgas on stabiilsus ja koostöö. Enamik energiat läheb omavahelisele kemplemisele, mille tulemuseks on tegemata töö ja kannatav rahvas.
Riigi juhtimine on nagu pidev purjetamine. Kõige hullem, mis saab juhtuda, on kursi sage muutmine ja sihtsadama puudumine. Omavahel kaklevate juhtpoliitikutega riik on võrreldav Bermuda kolmnurka eksinud laevaga, millel pole absoluutselt midagi viga, kuid mis omal jõul enam kunagi hukatust toovast piirkonnast väljuda ei suuda. Kui ei suudeta defineerida ühtset sihti ja pole aega teha tööd selle saavutamiseks, ei saa ka tulemuseni jõuda.
Eestil puudub konkreetne majandusstrateegia. Kuidas on võimalik jõuda eesmärkideni, kui me üldse ei kujuta ette, kuhu me teel oleme ja millise suuna peaksime valima? Samas ei saa mingit püsivat strateegiat koostada ja ellu viia, kui iga mõne aasta tagant pannakse maha uued suunad ning eelnevalt tehtu tunnistatakse küündimatuks ja pahatahtlikuks.
Kui me ise suunda ja variante välja töötada ei oska, siis teevad seda meie eest teised, kelleks antud juhul on Euroopa Liidu tugevad liikmesriigid. Meil jääb vaid üle vastu võtta, mida pakutakse, ja sellega elama õppida. Kui me suudaksime rohkem kokku hoida, nagu 1990ndate alguses, oleksime märksa tugevamad. Ehk saaksime hoopis omapead hakkama, nii et meil kõigil hakkaks oluliselt parem.
Vene kirjanik Aleksandr Solzhenitsõn on öelnud, et hea ja kurja vaheline piir ei lähe mitte riikide ega klasside vahelt, vaid otse läbi iga inimese südame ja läbi kõikide inimeste südamete. Eestimaalaste septembris langetatav otsus peab kindlalt südamest tulema. Head ja halvad variandid tuleb läbi näha, sest ainult head võib näha vaid unenägudes ja sedagi harva.

KESKMÕTE
Paraku näitab minu 13-aastane kogemus poliitikas, et kõige defitsiitsem asi poliitikute hulgas on stabiilsus ja koostöö.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (10)