Ma ei mõista inimesi, keda poliitika ei huvita

Jälgisin 2. oktoobril Aarne Rannamäe järjekordset „Vabariigi kodanike" saadet, kus osalesid Rein Veidemann, Ants Veetõusme, Ainar Ruussaar ja Raivo Vetik. Teema asetus oli huvitav ja uudne: kuhu oleme viimase 20 aastaga Eesti riigi arengus välja jõudnud?

Ettevaatlikud arvamused

Jäi mulje, et osavõtjad olid oma väljaütlemistes ettevaatlikud. On selle põhjuseks hirm mingi karistuse ees? Jäi kõlama, et oleme jõudnud kui mitte ummikusse, siis stagnatsiooni. Et kusagil ühel hetkel tehti viga, mis määras järgneva arengu. Viga, mille tõttu riigivõim on tükk aega olnud ühepoolselt neoliberalistlikku rahvuskonservatismi tardunud. Valitseb äärmiselt parempoolne mõtlemisviis. See ei ole demokraatlikule riigile omane. Tõenäoliselt oleks vaja ka enam sotsiaalsemat poliitikat arvestavaid ja kaugemale vaatavaid arengustrateegiaid. On vaja mõtlemise muutumist. Kuidas saaks niisugune asi sündida?

Hakkasin kaasa mõtlema. Kus tehti viga? Kaldun arvama, et juba uuesti iseseisvust taotledes ei andnud suurem osa eestlasi endale aru: siia 50 aasta jooksul paremaid elutingimusi leidma tulnud, Moskva tahtel siia suunatud ja (ärgem sulgegem silmi!) meie oma eestlastest riigi- ja majandusjuhtide poolt siia kutsutud mitte-eesti päritolu inimesed on siin juurdunud ega lahku kuhugi. Meie poolt üle elatud ülekohtust tulenevad tunded meid ei aita. Selleks ajaks oli peaaegu 1/3 elanikkonnast muulased. Nemad olid osa Eesti taasiseseisvumise hinnast. Ütleb ju vanasõna: parem pool muna, kui tühi koor.

Poliitikas tuleb juhinduda mõistusest, mitte tunnetest

Kui ka muulaste hulgas oli arvukalt Eesti iseseisva riigi idee vastaseid, oleks olnud tark meenutada Piiblist tuntud lugu Saulusest, kellest sai meelemuutuse läbi Paulus. Tõrjuva suhtumise asemel oleks olnud mõistlik hakata muu emakeelega inimeste hulgast võimalikult rohkem liitlasi otsima.

Meie algne kodakondsuspoliitika ajas muulased Vene kodanikeks, kes elavad jätkuvalt Eestis ja keda on suurusjärgus üle saja tuhande, protsentuaalselt rohkem kui üheski teises riigis. Kas me tajume olukorras ohu suurust? Minu arvates oleks sel ajal targem olnud anda kõigile Eestis sündinud ja eesti keelt oskavatele inimestele tingimusteta Eesti kodakondsus.

Vastasseis erikeelsete kogukondade vahel oleks tänaseks olnud kui mitte olematu, siis arvestatavalt väiksem.

Saates öeldi, et kõrgetele ametikohtadele riigis on muulastel kui klaasist lagi ees. Aga Savisaare valitsuses 1990-1992 oli kaks venelasest ministrit (ehitusminister Gennadi Golubkov ja rahvussuhete temaatikaga tegelev minister Artur Kuznetsov - Toim.). Ja mitte midagi hirmsat ei juhtunud. Ka Riigikogus on täna rohkem mitte-eestlasi kui varemates koosseisudes. Ometi on juba vähemalt tosin aastat valitsuse moodustanud üks ja sama seltskond. Sest meie poliittehnoloogid on endale selgeks teinud, et rohkem hääli saavad need, kes mängivad venevihale ja saamahimule, ühesõnaga, vääritutele tunnetele. Ent selline mäng ei tule Eesti riigi allesjäämisele ja eesti rahva kestmisele kasuks. Mõtlemist tuleb muuta.

Kui muudaks valimiskorda?

Alustada võiksime Riigikogu valimise korra muutmisest. On olemas laias laastus kaks parlamendi valimise korda: proportsionaalne, kus rohkem kohti saab see erakond, kes saab rohkem valijate hääli, ja isikuvalimise kord, kus valituks saab see, kes (lihtsustatud juhul) saab igast konkurendist kas või ühe hääle rohkem.

Selge on, et viimasel juhul peab olema niimitu valimisringkonda, kuimitu parlamendiliikme kohta jagamisele läheb.

Politoloogia õpetab, et ükski valimissüsteem ei ole lõpuni täiuslik ega ka kõiki rahuldav. Aga kui valijad on aja jooksul või hea tahtmise korral kehtiva valimissüsteemi endale selgeks teinud, oskavad nad ikka nii valida, et demokraatia esmaeesmärk - enamuse tahe on otsustav - teostub.

Valimiskorra kohta kostab rahulolematust, millest osa ei ole põhjendatud rahulolematute asjatundmatuse ja süvenematuse tõttu.

Miks on rahulolematuid?

Kehtiv Riigikogu liikmete valimise viis on eriti meie inimeste hulgas kutsunud esile nurinaid. Loetlen mõned.

Ollakse arvamusel, et pääsu parlamendiliikmeks kindlustab kandidaadi järjekorranumber selle või teise erakonna valimisnimekirja eesotsas. Ollakse arvamusel, et valitud rahvaesindajat peaks saama tagasi kutsuda. Arvatakse ikka veel, et üksikkandidaatidel on reaalseid võimalusi valituks saada. Ei hakka siinkohal neid kõiki lahkama.

Kuid on ka põhjendatud nurinaid. Esimesena nimetaksin olukorda, kus valitsuskoalitsioon üldjuhul ei esinda valijate enamust, tingituna kõrgest valimiskünnisest, ja et parlamendi ukse taha jäävate erakondade kandidaatidele antud hääled lähevad prügikasti.

Teisena nimetaksin, et valija ei saa aru, kes valitud isikutest just teda RK-s esindab. Miks on lubatud 101-le RK liikme kohale ühel erakonnal esitada 125 kandidaati? Isegi kui oleks võimalik, et üks erakond võidaks kõik parlamendikohad, on 24-le fataalselt määratud pika ninaga jääda. Samal ajal on 125 kandidaadi kautsjonisumma ka suurele erakonnale ränk valimiskulu, vasttekkinud erakonnast rääkimata. Ja milleks seda kautsjoni üldse vaja on? Olgugi et valimistel riigi territoorium jagatakse tosinaks valimisringkonnaks, on kohalikud inimesed ja huvid alaesindatud.

Kuidas olukorda parandada?

Võiks jätkata nurisemist. Aga vaadakem, kuidas olukorda parandada saaks.

Nagu eelpool märkisin, on igal valimisviisil puudusi. Paljudes riikides on kasutusel segasüsteem proportsionaalsest ja isikuvalimise süsteemist (viimati leidis niisugune kasutust Gruusias ja Leedus).

Mida segasüsteem võiks endast kujutada? Seda, et 101-st RK liikmest 51 valitakse kehtiva valimisviisi alusel, aga ühesainsas üleriigilises valimisringkonnas (nii nagu valisime viimati Europarlamendi saadikuid) - erakonnanimekirjade järgi. Igal valijal on 2 häält. Esimese annab ta üleriigilises valimisringkonnas erakonnale, mis on talle meele järgi. Teist kasutab valija ühes 50-st ühemandaadilisest valimisringkonnast oma elukohas, kus oleks valijate nimekirjas ca 20 tuhat kodanikku. Valimised võidab see kandidaat, kes saab igast konkurendist vähemalt ühe hääle rohkem. Kandideerida võivad nii erakondade ridadesse kuuluvad kui ka mittekuuluvad kodanikud.

Mis muutuks? Kohalikel ja üksikkandidaatidel tekiks reaalne võimalus valituks saada ning kohalike huvide eest seista. Iga valija teaks üht Riigikogu liiget, kes on tema esindaja.

Väheneks valimistel välireklaami osatähtsus, sest väikeses valimisringkonnas tuntakse inimesi selletagi. Valimisvõitluse käigus tõuseks inimestega otsese suhtlemise tähtsus.

Kui kehtestada ka valimiskulude ülempiir, kui teeksime rõhuasetuse valimiskampaania ajal väitluskohtumistele ja ERR-i infokanalid oleksid osalistele võrdselt kättesaadavad, võiks loota positiivseid muutusi meie poliitikataevas.

Millele ma loodan?

Et lõpeks ühe maailmavaate võimumonopol. Et avaneks tee muudatustele. Et valitsus ei saaks vastata inimeste vajadustele sõnadega: mõistame olukorda, aga raha ei ole. Riigi tulude poole kasvatamiseks prooviksime ära astmelise tulumaksu ja luksuskaupadele käibemaksu tõstmise. Viiksime sisse lastetoetusmaksu, mida maksaksid kõik tuluteenivad kodanikud, nii mehed kui ka naised alates 25. eluaastast, kellel ei ole lapsi ega kasulapsi või kes ei maksa kellelegi alimente. Järeltuleva põlvkonna vajaliku arvukuse kujundamine on vanast peast pensioni saamise garantii ka neile, kes ise ei ole olnud võimelised lapsi saama.

Maailmapraktikast on teada mitmesuguseid viise raskesse olukorda viidud rahva toetuseks solidaarsuse mõiste rakendamise kaudu. Otsigem eeskuju näiteks Saksamaa Liitvabariigi või Soome sõjajärgsetest sammudest.

UNO KIVIK, kauaaegne õpetaja, Keskerakonna asutajaliige

[fototekst]

LAIAPÕHJALINE SAVISAARE VALITSUS: Nn üleminekuvalitsus 1990-1992, kuhu kuulus Uno Kiviku meenutusel tervelt kaks vene rahvusest ministrit - Golubkov ja Kuznetsov -, käib koos tänini. Pilt on tehtud 2009. aastal järjekordsel Savisaare valitsuse ministrite kokkusaamisel Hundisilmal. Vasakult: riigiminister Raivo Vare, kaubandusminister Ants Laos ja peaminister Edgar Savisaar. Foto PEALINN

Jaga |