Milleks on vaja projekti?

Hugo Murre,      13. märts 2002


Vanasti olid käibel mitmed vaieldamatud tõed, mis nüüd on unustatud või prügikasti visatud.
Vanasti küsiti niimoodi: "Kuidas võiks teenida raha tarviliku asja jaoks?"
Praegu arutatakse: "Kust võiks selle jaoks raha saada, ilma et peaks tööd tegema?"
Vanasti oli koolmeister maa sool, kes lahendas kõik küla kultuuriprobleemid. Nüüd arutatakse - kelle kaela veeretada see või teine kohustus, et vabastada sellest kõik ülejäänud tegelased.
Tooksin vaid ühe näite, mis jäi meelde ühest hiljutisest teleintervjuust. Jutt oli Ida- Virumaa narkoprobleemidest. Asjamees tegi rõõmuga teatavaks, et praegu on koostamisel Ida-Virumaa narkovastase töö plaan. Milleks?
Aga selleks, et oleks teada, kes sellega peab tegelema ja kelle käest vastutust nõuda. Vanasti nimetati niisugust asjameest patuoinaks. Mida selline plaan annab? Annab, et kõik ametiisikud, kes sellega praegu peaksid tegelema, vabastatakse vastutusest.
Narkovastase tööga peaksid praegu tegelema kõik pedagoogid, kogu politsei, kõik meditsiinitöötajad, kogu omavalitsuste personal, kõik noorteorganisatsioonid ja kõik vanemad, pereliikmed ja isegi perekonnatuttavad. Keegi neist ei tohiks nüüd ega edaspidi öelda, et pole minu asi. Aga projektis on olemas patuoinas, kes üksi kindlasti ei tule asjaga toime.
Just niisuguse eesmärgiga tehakse meil tohutu hulk projekte ja plaane, mis vabastavad tohutu hulga asjamehi tööst ja vastutusest. Need paberid ei ole mitte üksnes tarbetud, vaid otse kahjulikud.
Metanooli katastroofi ajal tuli teravalt päevakorrale üks moraali põhiküsimus. Kas ikka on kõik moraalne, mis on tulus?
Esimese Vabariigi ajal kehtis riigi viina monopol. Kogu viinatootmisest ja müügist saadav kasum laekus riigikassasse. Praegu on viina müük paljudele rikastumise allikaks salaviina urka pidajast maksimarketi omanikuni. Nende huve ei tohi ahistada. Kas peab ikka nii olema? Kas peab paksul rahakotil ikka olema niisugune võim, mis pühib minema korda loovad koolijuhid ja paneb vangi narkoärimehi ahistanud politseinikud?
Hiljuti jagas üks avameelitsev minister rahva ja riigi kaheks . Esimene Eesti kuulub edukatele ja rikastele, teine Eesti kibestunud äpudele. Arutelu viis selleni, et kui äpud julgevad edukaid kritiseerida, siis esimesed võtavad oma rahakotid ja tarkvarad kaenlasse ja kõnnivad võõrale maale.
Mida küll vaesed lapsed peale hakkavad, kui vanaisa võtab kapist karamellikoti kaasa ja läheb kaugele ära!
Minu arust on siin moraal väga lihtne. Kui minister väidab, et tema ei saa tasuta arstiabi kindlustada, siis niisugust ministrit ei ole lihtsalt vaja. Kui riigiisad ei suuda tõsta au sisse ja kindlustada kõigile äraelamist võimaldavat tööd, siis niisuguseid riigimehi ja niisuguseid erakondi ei ole meile lihtsalt vaja.
Kui projekte ja plaane koostatakse selleks, et ametimehi päästa tarvilikust tööst ja vastutusest, siis ka niisuguseid pabereid pole tarvis.
Loogika on väga lihtne. Elektrimüügi etteotsa tuleb leida inimene, kes suudaks varustada rahvast elektriga hindasid tõstmata. Kui ta seda ei suuda, peab minister leidma temast parema mehe. Minister vastutab Riigikogu ees. Kui ta oma asjaga hakkama ei saa, siis peab Riigikogu vahetama mehi nii kaua, kui paika saab minister, kes asju lahendada suudab.
Ministrid peavad vastutama rahvale kindlustatud korraliku teeninduse eest, olgu siis arstiabi, elekter, soojus, vesi, kooliharidus või kultuur. Kontorite euroremont, ümberkolimine, liitmine ja paberite hulk ei ole olulised. Tööd hinnatakse mitte mulina, vaid tegude järgi. See käib kõigi kohta peaministrist uksehoidjani. Seepärast kukkuski vana ja asus tööle uus valitsus.
Miks aga tõusis ametnike paaniline sõda? Miks on tervishoius ja ravimite hinnas korda loov minister tarvis kähku maha nottida? Kellel on tarvis läbikukkunud tervishoiureformi jätkata?
Kellele on kasulik, et mitte keegi mitte millegi eest ei vastuta?
Ja kas ikka on nii, et üks loll võib rohkem küsida kui kümme tarka vastata?

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)