Kellele valitakse presidenti?

EVELYN SEPP,      22. august 2001


Esmapilgul ja põhiseaduse järgi ikka Eesti Vabariigile. Tõsi, on ka teistsuguseid arvamusi. Ega siis muidu kõlaks rahva hulgast hääli, et Tarand valitaks presidendiks keemiaminister Pärnojale, Tulviste raudteeminister Jürgensonile ja Pump-püssi Laarile ning Savi 10-miljoni dollari-Kallasele. Kandidaadi kandidaadid ise on loomulikult teist meelt, väites ühest suust, et neist saaks kogu rahva president.

Eestit valitseb rumalus

16.augusti Eesti Ekspressis kinnitavad akadeemikud, et Eestit valitseb rumalus. Samas on paljude lugupeetud loome- ja teadusinimeste toetuse pälvinud Tulviste kinnitanud, et tema viiks Kadriorgu Isamaaliidu põhimõtted. Ehk siis poliitilise koostöövõimetuse, talvise teedeehituse saaga, kuritegeliku raudtee-erastamise ja rongiliikluse lõpetamise
Lõuna-Eesti teedel, rahvusliku vihkamise ja palju muud. Ons vast kole perspektiiv! Millise meelsuse viiks Kadriorgu Tarand? Meenutagem põgusalt, mille üle oleme nn prügikastipresidenti viimastel aegadel väitlemas näinud? Peamiselt selle üle, kas presidendikampaania on vajalik või mitte. Vägisi tekib tunne, et pärast traagilist valearvestust möödunud kohalike valimiste kampaanias on teda toetavat seltskonda tabanud krahh. Samas on väga tõenäoline, et tajutakse üsna selgelt: kolmikliidul puudub rahva volitus enda nimel võimu teostada, sealhulgas ka presidenti valida. Loomulikult on see äärmiselt ebamugav positsioon ega jäta ausale inimesele võimalust rahvale silma vaadata.

Martlaarilik edevuse laat

Jättes kõrvale lihtsa häältelugemise aritmeetika, ei kujuta päris hästi ette ka tulemust, millele võiks viia Liia Hänni ettepanek arutada presidendivalimisi erakondade ümarlaual mõni päev enne esimest vooru? Ilmselt kujuneb seegi martlaarilikuks edevuslaadaks, millelt tegelikku tulemust ei oodatagi. Propagandistlikult on hiljem võimalik öelda, et meie tahtsime koostööd, aga nemad mitte!
Ah veel meenub - Tarand viiks Kadriorgu teadmise, et kõik koolisööklad on kohe võimelised täitma euronormid, et koolilapsed on kõik täis kõhuga ja Narva elektrijaamade erastamine ei too kaasa mingit elektrihindade tõusu, monopoli ega Eesti maavarade ärakinkimist ei tea kellele. Rääkimata Pärnoja solkkütuse afäärist, mis iseenesest on vaid ppositsiooni järjekordne väljamõeldis ja ükski eestimaalane pole oma sõiduvahendi mootorit rikkunud.

Reformikad teevad kõva kära

Mida ütleks meile Kadriorgu siirduv Savi? Et haldusreform on halb senikaua, kui presidendivalimised läbi ja vajalikud hääled koos. Või sedasama, mis Tulvistegi, sest ka Reformierakond on ju kõik sigadused heaks kiitnud. Tõele au andes, erinevalt mõõdukatest (kes kõigi otsustega rahul on) teevad reformikad ka kõva kära. Näiteks ei meeldinud neile algul ka suurejooneline politseireform, mis politseinikud koondas ja pätid iseenda vastutusele jättis. Lepituseks viidi aga ellu nende endi valimiseelne lubadus loobuda miljardist kroonist (ettevõtte tulumaksuvabastus) eelarverahast, mis sisuliselt suurtele välisfirmadele kingiti.

Pole oluline, kas Kreitzberg või Rüütel

Jääbki järele vaid üks lahendus - valida presidendiks opositsiooni kandidaat. Pole oluline, kas Kreitzberg või Rüütel. Tähtis on, et tal jätkuks selgroogu seista põhiseadusliku ülesande kõrgusel - poliitilise tasakaalustaja rollis.
Soovitan ka nendel, kes tavatsevad öelda, et neid poliitika ei huvita, mõelda nii: ega kõik siin elus ainult poliitika pole. Et kehtivad ka mõned kirjutamata seadused ning ka ausus on Eesti Vabariigis siiski veel kõrges hinnas.
Presidenti valitakse ju mulle, sulle, meile kõigile!

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)