Samasooliste kooselu bioloogilisest aspektist

Biotsentristliku maailmavaate järgi,

mille (vt. R. Primak jt… Sissejuhatus looduskaitsebioloogiasse… 2004, eesti k. 2008) tuntuima eestkõneleja Albert Schweitzeri öelduna on iga liik ellujäämisprobleemi unikaalne bioloogiline lahendus, on iseväärtus ega oma seost inimeste vajadustega. Ja kõik liigid on sõltuvad üksteisest, mistõttu inimestel on vastutus kõigi Maal eksisteerima jäänud liikide tulevaste põlvkondade ees.

Selle vaate arendaja, 1970. aastatest tuntud norra loodusfilosoofi Arne Naessi nn. süvaökoloogia teooria (A. Naess: Ecology, Community and Lifestyle, 1989) väidab ja põhjendab, et Maad tuleb hoida tema enda, mitte inimese pärast, ning et tuleb taotleda ökoloogiliselt tervet elurikast ja jätkusuutlikku elukeskkonda. Bioloogiliselt on iga liigi ja tema populatsiooni eesmärgiks edasi eksisteerida ning selle aluseks on liigi võimekus paljuneda. Teatud miinimumarvuni kahanenud populatsioon pole enam jätkusuutlik ja hääbub.

Järglaste saamine toob alati kaasa muutusi genoomis e. liigi geenikomplektis ja muutused on hädavajalikud selleks, et tekitada elu edasi viivaid muutusi organismides siis, kui keskkonnaolud on teisenenud (S. Jones: Darwini vaim… 1999; eesti k. 2006, ptk.IV ja V). Need geenide muutused ongi evolutsiooni toormaterjal. Ja liigi isendite suur arv on populatsiooni edukuse alus, sest tänu arvukuseleon võimalik rohkemate liigile kasulike organismide muutuste ilmnemine igas ajaperioodis ja nendekaudu toimub liigi soodne reageerimine muutunud keskkonnaoludele. Põhilisim muutuste allikas ongi SEKS, ja selle kummalise hobi uurimine on suur osa geneetikast.

Väidetavalt parim idee, mis kellelegi on kunagi pähe tulnud,

on Darwini looduslikul valikul põhinev evolutsiooniteooria – liikide kohanemine pidevalt muutuvate keskkonnatingimustega läbi loodusliku valiku (D. Dennett: Darwini ohtlik idee…1995; eesti k. 2011, ptk.VIII). Valik toimib mitte kehalt tugevamaid geenikandjaid eelistades, vaid seeläbi, et keskkonnaga paremini kohastunud organismid annavad rohkem ellujäävaid järglasi, ja niimoodi saavadki populatsioonis levitatud momendil keskkonnaolukorrale kõige sobivamadgeenid.

Planeedil Maa on valdavaks isendeid duubeldavaks toimijaks geen, DNA molekul. Kuid inimesel on teiste liikide ees suur eelis veel täiendava toime näol (R. Dawkins: Isekasgeen…eesti k. 2014), milleks on nn. meemid (meloodiad, lööklaused, rõivamoed, ehitusvõtted, tavad, uskumused, toitumisharjumused jms. jne.), millega antaksejärglastele ilma geenide abita edasi elus omandatud kogemusi – kultuurivahetusena, õppeprotsessis, tavadena, kujutiste abil jne. Seejuures kultuuri ehk meemide abil mõjurite edastamine ei ole kopeerimine nagu geenidel, vaid meemide muundumine edastamise käigus on igapäevane; meem salvestub isiku ajus mitte koopiana, vaid tõlgendusena. Ühte ajusse istutatud viljakas meem hakkab seal parasiteerima ja muudab aju sellesama meemi edasikandjaks. Samas aga ka meemidele toimib looduslik valik ehk kohanemine keskkonnatingimustega. Populatsiooni kestmist soodustavad kasulikud meemid kanduvad edasi põlvkondades, aga kahjulikud kaovad ise või surutakse maha. Inimpopulatsioonis toimub see mahasurumine tavade, seaduste ja korrakaitsestruktuuride abil. Meemide kasutamise võime annab inimajule erakorralise eelise mäletada kaugetki minevikku ja suuta mingil määral näha ette ka tulevikku.

Rõhuva enamiku kõrgeltarenenud liikide paljunemine

toimub erisooliselt, sest see viis on loodusliku valiku proovis osutunud kõige elujõulisemaks, kuna on vastupidavam kahjustavate kahjurorganismide toimele (vt. O. Judson: Dr. Tatjana seksinõuanded…2002; eesti k. 2003, ptk.13). Erisoolisel paljunemisel tekivad populatsioonis järglased, kes ei ole oma vanemate täpsed koopiad, vaid vanematelt saadud erinevate geenide kombineerumise tõttu on vanematest teatud määral erinevad, mistõttu kahjuritel (lestad, bakterid jms.) on erisusi omavate sama liiki organismidega märksa raskem kohaneda. Seega iga järglasi mitte produtseeriv populatsiooniosa, näiteks liigi samasooliste kooselupaar, kes, ise järglasi produtseerimata, adopteerib endale järglasi teistelt selle liigi paaridelt, on liigile vähem väärtuslik nii bioloogilises vaates kui ka mentaalselt. Samasooliste paar ei anna oma adopteeritud järglastele kaasa puuduoleva teise sugupoole vaatepunktist tulenevat kasvatuseosa.

Mitmete kogenud haridustegelaste osalusel juba aastaid ühiskondlikult toimiva Toompea Haridusseminari juht D.Sc., Ph.D. Jaak Uibu, kes on seminari poolt saatnud Eesti demograafilise kriisi lahendamise teemal märgukirju ministritele, õiguskantslerile, presidendile, Riigikogu komisjonidele ja omavalitsustele, märkis oma 12.01.2016. a. märgukirjas, et tuginedes Riigikogu liikme N. Suure hinnangule samasooliste paaride arvu kohta, jääks nende paaride olemasolu tulemina meil aastas sündimata ca 500 last; samal ajal meie arstid võitlevad iga üksiku vastsündinu elu nimel.

Rehkendust samasooliste kooselu vastse kooseluseaduse toimel propageerimise mõjust meie rahvastiku olukorrale võib siit igaüks proovida.

Nendele, kes kooseluseaduse puhul kuulutavad „sugude võrdsuse“ kaitsmise vajadust, soovitan lugeda väga huvitavat raamatut (S. Pinker: Sugude paradoks…2008; eesti k. 2010), kus ca 330 leheküljel esitatakse terve hulk sotsioloogiliste uuringute tulemusi sugude täieliku (ja kasuliku) erinevuse kohta.

Kuna mitmed poliitikud on korduvalt väitnud ja kirjutanud, et kooseluseadus ei võta kelleltki midagi ära, aga tagab võrdse kohtlemise riigi poolt, ootan mina selle seaduse kiitjate poolt nüüd ka proteste avalikus kohas alkoholi tarbimise keelu ja tööruumides suitsetamise keelu vastu, milledes on ilmne kisendav ebavõrdsus kohtlemises.

EINO VÄÄRTNÕU (SDE)

[illustratsiooniallkiri]

Meemi mõiste (ingl meme) võttis kasutusele Richard Dawkins 1976. aastal ilmunud raamatus "Isekas geen", oletades, et meem on kultuuris samasugune põhielement nagu geen bioloogilises pärilikkuses. Dawkinsi järgi on inimestele omane teatav kohanemismehhanism, mis puudub teistel liikidel – lisaks pärilikkusainele on inimestel võimalik edasi anda oma ideid, mis võimaldab neil muudatustega märksa kiiremini kohaneda, kui see oleks võimalik üksnes bioloogilise pärilikkuse ja loodusliku valiku abil. Mõned meemid on kultuurilises valikus teistest edukamad ja püsivamad, teised hääbuvad suhteliselt kiiresti. Meemideta jääks inimolend looma tasemele. (Vikipeediast)

[fotoallkirjad]

Männi järglasteks on veel toredamad männid.

Ehk võiks isegi targal Lapimaa koeral olla mõni meem, mis kujunenud põlvest põlve ühisrakendis olekust?

Jaga |