16. november 1988: Eesti avalikkus kihas

V Rahvarinne võitleb: november

Ülemnõukogu erakorralisel 16. novembri istungil taheti vastu võtta vähemalt kaks dokumenti. Kõigepealt Eesti NSV konstitutsiooni paragrahvi 74 parandus, mis näeks ette, et üleliidulistes institutsioonides kehtestatud otsused hakkavad Eestis kehtima alles pärast seda, kui need on heaks kiidetud Eesti NSV Ülemnõukogu või selle presiidiumi poolt.

Teine tähtis dokument, mida ette valmistati, oli suveräänsusdeklaratsioon. Selle koostajatest on mulle meelde jäänud Enn Põldroos ja Ignar Fjuk, aga asjaga tegeles teisigi. (- - -)

Tagantjärele nähakse toimunut kuidagi lihtsustatult, tegelikult rippus kõik veel viimase hetkeni õhus. Poliitiline komisjon võis välja pakkuda mis tahes otsuseid ning Arnold Rüütel noogutas neid kuulates mõistvalt, kuid see ei muutnud midagi. Järgmisel päeval teatati meile, et juristid ülemnõukogu presiidiumi sekretäri Viktor Vahti eestvõttel hakkasid meie „revolutsioonilistele sammudele" vastu ja seetõttu ei saa neid ülemnõukogule esitada. Nii käis see mitu korda. Näo ees „jah", seejärel selja taga „ei". Rahvarindega seotud juristid ei olnud seejuures paremad kui justiitsministeeriumi ametnikud. Kõik kuuletusid Vahtile. Ma ei ole ennast kunagi nii üksikuna tundnud kui nendel päevadel! Lõpuks tuli mulle idee kutsuda Moskvast kohale Igor Gräzin, kes oli autoriteet - tema toonase naise isa oli Moskva juhtiva juriidilise instituudi direktor ja Kremli kuluaarides väga kõrgelt hinnatud professor Kudrjavtsev. Pealegi oli Gräzin võimeline kergel käel üles ehitama mis tahes juriidilisi konstruktsioone ning ta polnud kaasa tõmmatud Eesti-sisestesse intriigidesse. (- - -)

Paar päeva enne ülemnõukogu istungit tuli õhtul minu juurde Mainorisse Enn Põldroos oma murega. Ta ei välistanud, et istung kujuneb suureks pettumuseks, sest Kadriorus olevat jälle midagi ümber kirjutatud. (- - - ) Läksin kohe Kadriorgu, võttes kaasa Põldroosi, Gräzini ja vist ka Marju Lauristini. Pidasime Rüütliga maha pika vaidluse, milles ta meiega soostus, aga muidugi ei olnud teada, mis sellest eelnõust järgmisel hommikul saab.

Püüdsime mõjustada ka ülemnõukogu saadikuid. Toompeal vanas raamatukogus alustas tööd pressi- ja konsultatsioonikeskus, mida juhtisid Arvo Junti ja Tõnis Avikson. Tallinna kogunes üle saja välisajakirjaniku, kellele me regulaarselt korraldasime pressiülevaateid ja kohtumisi. Panime kinni linnahalli, nõudsime ülemnõukogu saadikutelt, et nad pärast istungi lõppu sinna kohale tuleksid, korraldasime bussitranspordi linnahalli nii saadikutele kui ka linnarahvale, jagasime lendlehti ja proklamatsioone. Teadsime, et vana ülemnõukogu saadikud oli kohale määranud kompartei ning meil polnud nende suhtes illusioone, kuid püüdsime neid ikkagi omalt poolt survestada. Peamine surveabinõu olid need 900 000 allkirja, millega Eesti rahvas oli väljendanud oma suveräänsustahet. (- - -)

Ei saa salata Valge maja kavalust. Et kardeti Rahvarinde korraldatavaid avalikke koosolekuid linnades ja valdades ning mõjutamist seal, siis toodi suur osa ülemnõukogu saadikuid mitu päeva varem Tallinna ja sõna otseses mõttes peideti ära. Meie ülesanne oli nad leida ja kutsuda Rahvarinde konsultatsioonikeskusse, kus selgitati meie positsioone. (- - -)

Kuid ikkagi käis dokumentide ettevalmistus (hinnang suveräänsusdeklaratsioonile, konstitutsioonile jne). Eesti avalikkus kihas.

/Väljavõte Edgar Savisaare kalendermärkmikust:/

16. novembri õhtul linnahall (Mart Siilmann).

Juristide nõupidamine (meie eelnõude põhjenduste väljatöötamiseks): Arvo Junti, Heiki Lindpere - 15ndal nimekiri; Igor Gräzin - redaktsioon 16ndal; Vilja Laanaru - sekretariaat; Ülle Lepp - tõlked, ööbimine, transport.

Ilma kellaaegadeta päevaraamatus Rein Veidemann, Indrek Toome.

Hommikul läksime Viljaga Toompeale. Minule oli see rahvasaadikuna esimene ülemnõukogu istung. Lossi platsile oli külmast ja tuulisest ilmast hoolimata kogunenud hulk rahvast. Komparteid julgustati rahva eest välja astuma, erilisi lootusi väljendati seoses Vaino Väljase nimega. Koos olid ka ülemnõukogu vanematekogu ja kommunistide parteigrupp. Rüütel vaikis. Väljas käskis Almannil rääkida Moskva sõidu tulemustest. Almann ajas aga sedavõrd juriidilist abrakadabrat, mis asjad segaseks jättis. Lõpetuseks tegi Väljas kokkuvõtte: Rüütel ja Almann olid Moskvas, neil oli kõik kokku lepitud, teeme ära.

Äkki kutsuti ka mind Väljase juurde.

Istungi ajaks oli ta võtnud oma käsutusse peaministri kabineti, mis muuhulgas näitas ka seda, kelle käes võim tegelikult oli. Kabinetis istus Väljase kõrval Narva kommunistide liider ja veendunud internats Vladimir Malkovski, noor ja fanaatilise pilguga kommunist, midagi meie Kaido Kama sarnast. Eks nad mind seal töötlesidki. Malkovski kirglikult ja Väljas tagasihoidlikumalt. Lõpuks Väljas ohkas ja laskis mul minna. Tagantjärele olen mõelnud, milleks talle seda kohtumist vaja oli. Pole tõenäoline, et Väljas lootis mind ümber veenda. Võib-olla püüdis ta hoopis Malkovskile näidata, et eestlased on järeleandmatud ja tema peab minema nendega kompromissile. Paraku - Malkovski on tänaseks surnud ja Väljas vaikib ikka veel*, nii et ma saan toetuda vaid oletustele.

Ideest, et Väljas võiks juhtida ka istungit, rääkis mulle Valga kompartei esimene sekretär Mai Kolossova, kuid ma pidasin seda ebatõenäoliseks, et ta võtab niisuguse riski. Väljas aga võttis, ja kindlasti otsustas ta sel hetkel rohkemat kui ainult Eesti saatus.

Olen mõelnud, kas Väljas ikka sai tookord aru, mida ta teeb? Et ta päästab ühe käetõstmisega valla „suveräänsusdeklaratsioonide paraadi" kogu Liidus, mis annab tugeva hoobi NSV Liidu ühtsusele. Üks tema kaastöötajaid on mulle jutustanud, et 17. novembril, päev pärast suveräänsusdeklaratsiooni vastuvõtmist, kutsuti ta I sekretäri juurde, kes olevat teda noominud sõnadega: „Kas sa ka tead, millega me oleme hakkama saanud? Tuleb välja, et meie vastuvõetud otsused on vastuolus NSV Liidu põhiseadusega. Sult tuleb juristi diplom ära võtta!" Väljas võis ju tookord nii ka rääkida, aga nõnda naiivseks ma teda küll ei pea. Tõenäolisem, et see oli üks osa tema maskeeringust, millega end Moskva ees õigustati. (- - -)

Sellel istungil vahetus ka valitsuse esimees - Bruno Saul pidi lahkuma ja Indrek Toome tuli tema asemele. Toetasime tookord Toomet ning hindasime teda kui uuendusmeelset inimest, kes suudab leida kompromisse ning on aldis ümberkorraldustele. Üks detail. Suvel, ühel kohtumisel Mart Kadastikuga Tartus, rääkisin talle meie plaanist toetada Toomet. Kadastik oli selles suhtes küllaltki kriitiline. Ta arvas tookord, et mina ise peaksin valitsusjuhiks kandideerima. Minule olnuks see aga selgelt enneaegne, ma ei tundnud ennast veel liidrina Toompea võimukoridorides. Igatahes võtsin ma Toome asumise valitsusjuhi toolile positiivselt vastu ja kutsusin ka teisi Rahvarinde juhte teda toetama. Toomel oli suur šanss. 16. novembri õhtu linnahallis ja sellele järgnenud päevad oleksid võinud temast tõelise Eesti rahva liidri teha, aga mehel endal jäi pealehakkamist vajaka.

Me saime aru, et Moskva püüab ülemnõukogus vastu võetud otsuseid vaidlustada või isegi tühistada. Tähtis oli, et need otsused hakkaksid kehtima enne, kui NSV Liidu Ülemnõukogu Moskvas kokku tuleb. Algas võidujooks ajaga. Et otsused hakkasid kehtima 10 päeva pärast nende avaldamist ajakirjanduses, siis luges tõepoolest iga tund. Anti välja Rahva Hääle erinumber, mille kättesaamiseks tekkisid tänavatel kilomeetripikkused järjekorrad.

* Toimetusele teadaolevalt on Küllo Arjakasel käsil 16. novembrile 1988 ja suveräänsusdeklaratsioonile pühendatud raamat, kus ka Vaino Väljas on oma mälestusi jaganud, samuti Arnold Rüütel jmt.

Jaga |