Valimised võitis Savisaar

Kuidas tulid need hääled? Rõivas sai oma häältest e-hääletusel 6423 ehk 40%, aga Savisaar 1835 ehk 7%. Ausad Eesti kodanikud, kes käisid isiklikult hääletamas, andsid seega valdavalt oma hääled Keskerakonnale.

Võib arutleda, kui ausad on üldse e-valimised, sest isegi 130 väliseksperdi silme all suutsid meie e-valimiste korraldajad oma serverid kolm korda kinni jooksutada. Seepärast tuleks kategooriliselt nõuda e-hääletuse nn logide säilitamist alatiseks. Ausus aususeks, probleem on eelkõige siiski selles, et e-valimised moonutavad valijaskonna tegelikku struktuuri, andes eelisseisundi internetiklikkijatele. Rääkimata sellest, et valimiskampaania, sh internetis, jätkus kogu e-valimiste aja.

Sellele juhtis Tallinna TV Valimisõhtus tähelepanu ekspert Rein Veidemann. Karmid keelud välireklaamile ja valimisreklaami täielik keelamine valimispäeval annavad nõnda suure eelise elektroonilisi kanaleid kasutavaile kandidaatidele. Viimasel nädalal olid ju telekanalid ja internetiportaalid kirjud just Reformierakonna ja IRL-i valimispropagandast.

See oli ka üks selgemaid põhjusi, nagu tõdes Edgar Savisaar 1. märtsi keskööl Keskerakonna valimisõhtul, miks seekord tuli vaid „hõbemedal“. „See polnud võit, aga see polnud ka kaotus,“ lisas ta filosoofiliselt. Tegelikud kaotajad olid kõik teised senised parlamendierakonnad: Reformierakond kaotas 3 kohta, SDE 4 kohta ja IRL koguni 9 kohta.

Valijad andsid selge ja hukkamõistva hinnangu viimasel valimisperioodil Eestit juhtinud jõududele. Kuidas saaks Reformierakond nüüd selle tulemuse valgusel eksponeerida ennast võitjana, kui peale oma kaotuse tõmmati vaip jalge alt ka koalitsioonipartnereilt!? Rahvas ootas muutust ning viis Riigikogusse kaks uut jõudu – Vabaerakonna ja EKRE.

Tuleb välja, et Reformierakonna minimaalne, 2,9-protsendine võit Keskerakonna üle oli sisuliselt Pyrrhose võit. Kuue fraktsiooniga Riigikogus läheb toimiva valitsuskoalitsiooni moodustamine raskeks, kui senised valitsusparteid jätavad kõrvale Keskerakonna ega loobu senisest kursist Eesti juhtimises majandusliku ja sotsiaalse krahhi suunas.

Viimatimainitule andis vahetult enne valimisi hävitava hinnangu Euroopa Komisjon. Paraku vaikis peavoolumeedia need hinnangud täiesti maha. Jääb soostuda Sven Kivisildnikuga Õhtulehes: „Välisriikide, välismaa suurfirmade ja võõraste ideoloogiate ustava vasallina ei saa saavutada muud kui vaesust, rumalust ja hävingut igal elualal. Paraku on see eesmärk juba saavutatud – kas asi saab miljonist vaesest veel hullemaks minna?“

Kivisildnik vastab ka sellele, kas asi saab veel hullemaks minna: „Saab, lurjused sepitsevad sõda, ka meie lurjused. Kui sõjaõhutajaid ei karistata, ei juhtu enam tükk aega midagi.“ Püüdes selgitada, miks Reformierakond sellest hoolimata pinnale hulpima jäi, arvas sotside ridades kandideerinud Silver Meikar, et appi tuli Ukraina sõda, mis varjutas kõik erakonna sigadused ja skandaalid. Valimiskampaania lõpp-perioodil justnimelt sõjapsühhoosi õhutamisele keskendunud peaminister Rõivas, kes lõpuks ründas ka Savisaart, süüdistades teda peaaegu et Venemaa agressiooni organiseerimises Ukrainasse, ajas üldise hirmu õhkkonnas paljude väheinformeeritud valijate pead segi. „Vene kaart“ läks taas turakamängus käiku. Valimisõhtul pasundas peaminister uuesti, et Eestis peab olema Eesti-meelne valitsus, selgitamata poole sõnagagi: missuguse Eesti, kas vaese, rahvast tühjeneva ja stagneeruva või areneva, kasvava rahvastikuga ja innovatiivse Eesti valitsus?

Valimistulemused on teada ning stsenaariume selle kohta, mis edasi saab, liigub kümmekond. Paljude analüütikute esialgsed prognoosid võivad pudeneda tolmuks. Välistatud pole midagi. Peaasi et ei sekkuks välisjõud, kes ka seni on suuresti hoidnud taktikeppi nende valimiste orkestreerimisel, alates e-valimistest ning lõpetades pingete õhutamisega Eesti ja Baltimaade ümber.

 KESKMÕTE: Valijad andsid selge ja hukkamõistva hinnangu viimasel valimisperioodil Eestit juhtinud jõududele.

MART UMMELAS

Jaga |