Kuidas muuta ettevõtluskatastroofi maal

 Eestit mööda ringi sõites tegelikult ei hakka küll silma, et väikestes kohtades oleks „valve väljas” ja et niipea, kui mõni ettevõtlusideega inimene midagi teha tahab, talle igasugust majandustegevust välistavate keeldude-käskudega kohe „peale lennataks”. Otse vastupidi. Tavaliselt on kohalikud omavalitsused ja väikeasulate initsiatiivgrupid vägagi huvitatud majandustegevuse saabumisest ning valmis igati koostööd tegema.

Puudub raha ja puudub idee

Mida siis teha selleks, et maapiirkonnas olemas olevad ettevõtjad tahaksid laieneda ja areneda? Mida teha, et uued tegijad tahaksid sellesse piirkonda tulla?

 Arenemiseks peavad olema motiiv ja võimalused. Ettevõtluse motiiviks on tavaliselt hea plaan, kuidas teenida kasumit. Võimaluste seisukohalt vaadates peab muu hulgas olemas olema turg toodangu või teenuste jaoks ning ka rahalised vahendid, et kõike kavandatut ellu viia. Loomulikult on vaja veel paljut muud, näiteks häid töötajaid, kuid praktikast on teada, et kui rahalised vahendid ja hea äriidee on olemas, siis natuke pikema perspektiivi jooksul saab korda ka kõik muu – leitakse inimesed, tegevuspinnad jne.

 Seega – kas ettevõtjad on äriidee-puuduses, lausvaesuses või on pisut mõlemat, et maapiirkondades enam midagi ärilist peale hakata ei osata? Äriidee-puuduses otseselt ei vaevelda, olgugi et mitte kõik plaanid ei pruugi olla „kvaliteetsed” ses mõttes, et investeeritud raha tuleks kindla peale tagasi ja „lakke vaadates” tehtud müügiprognoosid kavandatud määral ka realiseeruksid.

 Kui ärimõtteid maapiirkonnas millegi tegemiseks ikkagi veel on, siis raha nende elluviimiseks kusagilt ei saa küll. See tähendab, et kui sa ise pole oma äri kapitaliseerimiseks piisavalt rikas, siis lihtsalt paberile pandud mõtetega ja tühjade taskutega panka või mõnda teise finantsasutusse jalutamine äriplaani taha raha ei too. On erandeid, kuid vaeseid, kellel endal pole ei raha ega tagatisi, üldiselt ikka ei rahastata. Kui äriplaanis peaks olema veel mõni mõra, mida enamikel alustajatel ikka leidub, siis pole lootustki raha leida.

Ärimaastikul kogenud inimesed teavad, et paljalt äriplaaniga ja ilma omapoolse rahata ei tasu panka maapiirkonna projektile toetust küsima minna. Algajad seda ei tea, nad lähevad õhinal pangauksest sisse ja üsna kiiresti tulevad pettunutena välja. Kogemustega tegelased seega ei üritagi, algajad aga saavad pettumuse osaliseks. Kummastki ei saa maapiirkonna arendajaid.

Reklaamis võiks öelda: vaesed ärgu tulgu!

Pank tegutseb nagu iga teine äriettevõte: pakub oma tooteid ja teenuseid ning teeb neile ka rohkemal või vähemal määral reklaami. Pangakaartidest näiteks aktiivsemalt – neist võib lugeda ja kuulda nii söögi alla kui ka söögi peale. Laenutooteid rõhutatakse vähem, kuid ka nende kohta on info kergesti kättesaadav ja, tootenimetuste paljusust vaadates, alustavale ettevõtjale päris lootustandvana tunduv.

 Kui pankade laenutoodete infos oleks esimese asjana ikka kirjas, et vaene (s.t. see, kes laenuraha tegelikult kõige rohkem vajab) ärgu tulgu laenu taotlema, siis paljud alustavad ja entusiastlikud ettevõtjad säästaksid oma energiat pangaskäikudelt ja kogeksid vähem pettumusi. Kui toode on mõeldud valitutele, siis oleks aus seda esimeses järjekorras öelda, mitte peita seda informatsiooni kusagile „muude tingimuste“ vahele.

 Samas ei ole pank ju paha ning ühiskonna vähem maksejõulist osa sugugi mitte ignoreeriv. Näiteks kontosid avatakse ja pangakaarte väljastatakse ning sellest tulenevalt võetakse teenustasusid ka noortelt, töötutelt, pensionäridelt, algajatelt ettevõtjatelt jne. Ja seda kõike sõltumata sellest, et võivad ju tekkida teenustasude võlad ja et inimesed võivad seega pangale majanduslikku riski tähendada. Seega pank lihtsalt valib, kellele mida.

Panga selektiivsus laenutoodete väljastamisel enamike potentsiaalsete taotlejate kahjuks on aga see, mis maaettevõtlust pidurdab. Nagu juba öeldud, on pidureid veelgi. Kuid kui kõik muud asjad sujuksid, aga samas pole võimalik projekte rahastada, siis jäämegi maapiirkonna töökohtade ümber targutama olukorras, kus regionaalne väljasuremine aina süveneb. Ega nüüd linnades ka kõik taotlejad raha saa, kuid suuremates keskustes ikkagi pole olukord nii kriitiline kui ääremaal.

Kas pankade tagasundimine või riigiettevõtlus?

Mida siis teha, et maakohtade äriprojektid raha saaksid? Kas tuleks regulatiivselt hakata sundima panku laenama sinna, kuhu nad muidu, äririske hinnates, ei laenaks? Kas peaks riik leidma rohkem toetusrahasid ja sisuliselt käivitama maapiirkondades riigiettevõtluse?

 Pangad on eraettevõtluse üks osa ja tegelikult ei saa neid, häid majandustegevuse tavasid arvesse võttes, sundida paigutama nende vastutusel olevaid varasid sinna, kus nad oma hinnangul suuri kahjusid kanda võiksid. Mis siis, et elu väikekohtades saaks uue hingamise ja Eestimaa ärkaks ellu.

 Riigil sellist raha pole, et kogu meie maaettevõtlust käima tõmmata. Isegi siis, kui riik jätaks kõik muud kohustused kandmata ja suunaks kogu riigieelarve-raha regionaalseks ettevõtlusarenduseks läbi toetuste, investeeringute vms, ei jaguks seda raha just kuigi palju. Riigieelarve on majanduse üldise mahuga võrreldes ikkagi väike rahakogus. Seega – mõtiskleda riigi toetuste najal maaettevõtluse käivitamisest on küll meeldiv fantaasiaharjutus, kuid kaugel reaalsest tegelikkusest.

 Edasi ei aita ka poliitikute loosungid, mis valimisperioodil vägagi lennukad, muudel aegadel aga pisut tagasihoidlikumad. Majanduses on omad seadused ja sõnavalanguga neid muuta pole võimalik. Poliitik Toompealt hõiskab, et ettevõtjad peaksid minema väikevaldadesse, ja ettevõtjad kohe lähevadki? Päris nii see ei käi.

 Lahendusi siis nagu ju polekski? Samas probleemi tegeliku sisu lahtimõtestamine loob ikkagi ehk eelduse, et olukord võiks muutuma hakata. Kui kõik avalikult teaksid, et pank vaeste (mis sest, et võib-olla andekate) ettevõtjate plaane ei rahasta, veelgi enam kusagil perifeerias, siis ehk tõstaksid turul pead alternatiivid.

 Laenuturg on ju suuteline arenema, seda näitab kasvõi viimaste aastate trend inimesi kiirlaenudega võlaorjusse viia. Näide seesugusest arengust on küll negatiivse tooniga, kuid põhimõtteliselt võib laenuturg tulla ka alustavaid maapiirkondade ettevõtjaid toetama täiesti turutingimustel ja positiivsetel alustel. Kuidas selleks eelsoodumusi luua, seda võiksid poliitikud küll pisut mõelda.

 JAAN ÕMBLUS, ettevõtja

[fotoallkiri]     NAPP RÕÕM: Taavi Rõivase esimese valitsuse väliskaubandus- ja ettevõtlusminister Anne Sulling tegi oma lühikese ametisoleku ajal ettevõtjatele palju head. Tänu Sullingule saatis AS Tere aprillis esimese partii piimapulbrit Jaapani turule. Oliver Kruuda nimetas Sullingut naiseks, kes „läheb nagu härg ees“ ja sillutab Eesti ettevõtjatele teed  Sullingu karjäär ministrina jäi kahjuks väga lühikeseks.

 Jaan Õmblus kirjutabKesknädalale majandusülevaateid kord kuus.

Vt ka:

4. märts 2015 – „Andsime krooni ära ja sattusime võlavanglasse“;

4. veebruar 2015 – „Suur palk – valimiste põhiküsimus“;

17. detsember 2014 – “Palgatõus varade konfiskeerimise ähvardusel”;

19. november 2014 – “Läti võttis vastu pealtnäha hea pangaseaduse. Mida teeme meie?”;

22. oktoober 2014 – “BRICS-i riikide jõud toob maailma suurema võrdsuse ja tasakaalu”;

24. september 2014 – “Lootus riik erasektori laenudega üles ehitada kukkus läbi”.

Jaga |