Kodukulude röögatu kasv hävitab Eesti keskklassi

Vaid riivamisi on riigi peavoolumeedia tänavu puudutanud igaühte vaevavat kommunaalkulude kasvu. Sisuliselt ei jää hinnatõusust puudutamata ükski eluasemevaldkond: küte tõusis sügisel juba 40%, kuid edasise tõusu oht püsib; gaas kallineb 15%, prügivedu 10%, elektrienergia vähemalt 12%... Lisaks veel toiduained, mille hinnatõusu ülempiiri sisuliselt pole võimalik ära arvata. Ka ametlik statistika tunnistab, et Eesti on Euroopas kõikide aruannete järgi sel aastal esikohal hinnatõusu poolest. Kuid miks võimupoliitikud seda teemat väldivad?

Võib arvata, et kodukulude röögatut kasvu püüab valitsus kõikvõimalike vahenditega maha vaikida. Kes siis ikka julgeb rääkida tõelistest probleemidest? Sel taustal meenuvad alles eelmisel talvel IRL-i antud lubadused kodukulude alandamise kohta. Tundub, et probleemi ei püüta isegi viisakalt varjata, vaid järjepidevalt ignoreeritakse tegelikkust, millega iga Eesti elanik puutub kokku. Võin julgelt väita, et keskmist Eesti elanikku huvitab oluliselt rohkem poole võrra tõusev küttearve, kui uudis Eesti AA-reitingust (selle tulevik on samuti kahtluse all), millega valitsus püüab meid reklaamida Euroopa parima riigina, kus elada.

Probleemidele osutamisega valitsuse tähelepanu köita on võimatu. Meie võimurid on aru saanud: Eesti elanik on niivõrd alalhoidlik, et igasugune avalik vastuhakk, mis väljuks turvalisest kübermaailmast, on sisuliselt välistatud. Kes kardab oma töökoha, kes maine või hea nime pärast...

Inimesed lahkuvad Eestist jäädavalt.

Lisaks toetumisele tavapärasele strateegilisele lootusele, et valija kahe aasta pärast praeguseid probleeme enam ei mäletagi, teavad võimuliidu poliitikud väga hästi, et väljaränne ulatub kümnetesse tuhandetesse. Äraminejad on inimesed, kes enam ei hooli Eestis toimuvast - nad ei hooli, sest ka neist pole rasketel aegadel hoolitud. Ja ei hoolita edaspidigi.

Kõige selle kõrval on järjest raskem noortel. Kõikvõimalikud jooksvad kulud on lihtsalt nii kõrged, et neil pole võimalik vanemate juurest lahkuda ja siin Eestis iseseisvat elu alustada - üksteist on ju vaja toetada. Isegi Tartusse ülikooli õppima minek on jooksvate eluasemekulude tõttu väga paljudele liigne luksus. Seda hoolimata tasuta või tasulisest kõrgharidusest. Ja siis minnaksegi nii haridust kui ka normaalset palka nõutama Läänest.

Eestisse jäävad vaid vanad ja väetid. Kuid nemadki ei saa enam hakkama. Ent veri (lähedased) jääb alati paksemaks kui vesi (riik), ning siiajäänud pensionäridest vanemaid või vanavanemaid toetatakse niikaua kui vaja, oluliselt suuremate palkade eest, mida noored teenivad kaugel Austraalias või vähemalt Põhjamaades. Kuid mis saab siis, kui ka see side lõpuks ajahamba läbi katkeb?

KESKMÕTE:

Meie võimurid on aru saanud: Eesti elanik on niivõrd alalhoidlik, et igasugune avalik vastuhakk, mis väljuks turvalise kübermaailma raamest, on sisuliselt välistatud. Kes kardab oma töökoha, kes maine või hea nime pärast...

IVOR ONKSION, vaatleja

Jaga |